Uuest gümnaasiumist saab Ida-Virumaa majakas

"Pole mõtet minna direktoriks, et selles ametis tiksuda,"on Tarmo Valgepea valmis haarama uuel väljakutsel sarvist. Foto: Matti Kämärä

2015. aastal valmiva Jõhvi riigigümnaasiumi direktoriks valitud Tarmo Valgepea tahab luua silmapaistva haridustempli. "Ida-Virumaa vajab majakaid."

Eelmine reede oli teie jaoks kahekordselt õnnelik - esiteks sai teatavaks, et teid on valitud loodava Jõhvi riigigümnaasiumi juhiks ja teiseks anti teile Tartus toimunud hariduskonverentsil üle aasta haridusjuhi II preemia. Mis tähendus on sellel tiitlil teie jaoks?

See on väga suure väärtusega asi, sest üle 40 kandidaadi seast tegi valiku oma ala proffidest koosnev žürii. Aga tiitel on minu jaoks üks kolmandik väärtusest. Kaks kolmandikku on see, et mind esitas minu kollektiiv. Sest juhid saavad väga vähe tunnustust - see on reegel igal pool.

Küsimus on, kust see tunnustus tulema peab. Kui ta tuleb ülevalt alla, siis ma võtan seda asja nii ja naa. Aga kui ta tuleb oma inimeste seest, keda sa pead juhtima, kellega sa pead läbi minema veest ja mudast ning kellele sa pead olema mõnes mõttes ka survemehhanism - vot see on selline asi, et pisar tuleb silma.

Millal tegite Jõhvi gümnaasiumi direktoriks kandideerimise otsuse - kas kohe, kui Jõhvi ja Mäetaguse lõid puhta gümnaasiumi rajamiseks sihtasutuse? Või pärast kohalikke valimisi, kui võim Mäetagusel muutus?

Olin üks uue gümnaasiumi idee algataja, sest tunnen, et Ida-Virumaale on vaja majakaid. Et inimesed tunnetaksid, et see koht elab, peavad olema maamärgid, mis annavad neile identiteedi. Seesama Jõhvi promenaad on üks selline maamärk.

Ja samamoodi on gümnaasiumiga. Kui vaadata statistikat, siis paremad noored lähevad mujale õppima. Seepärast töötasin sada protsenti selle nimel, et siia tuleks uus gümnaasium.

Tuli veel riigigümnaasium - super! Sest kool kohaliku omavalitsuse käes on suur viga. Eestis on enamik omavalitsusi väikesed ja nõrgukesed ning kompetentsus puudub. See on ainult siis, kui juhtub, et võimu juures on kompetentsed inimesed, aga see on loterii.

Aga otsus kandideerida sündis kaks päeva enne konkursi lõppu, kui mul tuli äkki inspiratsioon peale ja ma kirjutasin kolm tundi oma visiooni. See polnud niisama, sest tuli otsustada, kas ma elan oma tööaja edasi Ida-Virumaal, sõites Viimsi vahet, kus on mu kodu.

Millegi uue ehitamine on väljakutse ja endise tippsportlasena teile väljakutsed hullupööra meeldivad?

Jah, muidu ma poleks kandideerinud.

Väljakutse on ilmsesti ka see, et Jõhvis pole oma mõtete elluviimiseks käes nii piiramatult raha kui Mäetagusel, kus vald maksab õpetajate palkadeks juurde rohkem, kui riik palgatoetuseks eraldab. Kas oskate kesisema rahakotiga majandada?

Kuna olen leiba teeninud erasektoris ja enamik aega omaenda firmas, kus pead lugema iga münti, on rahalugemine mul selge.

Ja teine asi - sa saad mängida seda mängu, mis sulle on antud. Kui oled ikka jõelaevnik, siis pead jõe peal sõitma, mitte mõtlema: "Oh, kui ma oleksin praegu Atlandi ookeanil, sõidaksin kusagile!". Pead tegutsema vastavalt olukorrale.

Miks peaksid inimesed tahtma uues gümnaasiumis töötada? Esiteks, riigis õpetajate töötasud suurenevad.

Teine asi - ma ei tahagi sinna inimesi, kes tulevad siia suure palga lootuses, vaid selliseid, kes näevad selles suurt võimalust, kellel on missioon luua üks uus kool. Seda võimalust avaneb väga harva. Kas inimesi, kes selle ära tunnevad, on piisavalt - seda ma ei tea. Aga see on esimene motivatsioonipakett, et nad tulevad midagi uut looma.

Teine motivatsioonipakett on siililegi selge - kui rahakott on õhuke, siis mina juhina pean mõtlema välja, milliseid võimalusi saan veel oma õpetajatele pakkuda.

Mäetagusel tuli see lisaraha vallalt. Olete siin saanud teha kõike, mida hing ihkas?

Absoluutselt. Need inimesed, kes olid viimases volikogus, tegid põhimõttelise muudatuse - enne mind ei olnud koolis rohkem raha kui teistes koolides. Tegime koos arengukava, panime sinna arvutused, kui palju see maksab, ja volikogu ütles "jah". Nad oleksid võinud selle asemel laiarööpalise raudtee ehitada.

Seda, mida annab teha rahaga - vähendada õpetajate ainetundide koormust ja seeläbi suurendada koostööd, et eri aineid omavahel siduda, - on käinud uurimas palju koolijuhid, sealhulgas pealinna eliitgümnaasiumidest. 

Küsimus on abstraktse mõtemise oskuses ja see on üks asi, mida meie koolisüsteem kahjuks praegu deklareerib, aga pole andnud käsku, et seda tuleb õpetada. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning õppekava järgi on siiani võimalik õpetada aineid, aga on võimalik õpetada teistmoodi, nagu meie koolis teeme.

Suur pilt peab kogu aeg ees olema - ilma selleta õppimine on minu jaoks mõttetu tegevus. Mäletan, et lapsepõlves lugesin ühte raamatut, kus üks mees sõitis purjelaevaga Euroopast Ameerikasse. Tal polnud midagi teha ja ta võttis ühe sõnaraamatu ning õppis sõnad pähe.

Ja kui ta läks laevalt maha, siis tal olid sõnad, aga ta ei saanud ikkagi mängus kaasa lüüa. Sest puudus kontekst, kuidas neid sõnu kasutatakse, milline on lauseehitus, mismoodi see kultuur üldse toimib.

Usun, et see suure pildi asi on õige. Aineülene õpetamine pole eesmärk omaette, vaid vahend, et lapsed saaksid asjast paremini aru. Kujundav ehk õppimist toetav hindamine on teine vahend.

Kas võtate selle praktika gümnaasiumisse kaasa?

Seda ma ei saa öelda, sest otsustame koos huvipooltega. Aga minu enda elupraktika ja see, mida me Mäetagusel teeme, ütlevad, et see on õige lähenemine.

Kõige tähtsam on siiski motivatsioon - selles seisneb õppimise efektiivsus. Me võime tegeleda ilusate hoonete, õppekontseptsioonide ja õpetajate harimisega, aga need kõik on nüansid. Kogu point seisneb õppijas, kas tal on motivatsioon.

See on sama asi nagu abielu - alguses on kõik kõrvuni armunud, siis hakkavad majandusasjadega tegelema. Milleks te üldse siis kokku lähete, võite ju oma huvi majandusasjade ajamise vastu rahuldada korteriühistus? Inimesed unustavad ära põhilise: nad lähevad kokku sellepärast, et neil on armastus ja tõmme ning seda tuleb toita kogu aeg.

Kooliga on sama asi - õppija motivatsioonile tuleb kontsentreerida kogu tähelepanu, kõik muu on delo tehniki.

Kas kool peab seda motivatsiooni looma või on see iga õppija enda asi?

Kool peab kogu aeg kella lööma ja seletama, sest inimesed mõtlevad ikka veel, et õpetaja õpetab. Unustage ära! Ta saab õpetada ainult seda, kes tahab õppida. Kui üks ütleb, et tahab õpetada ja teine ütleb, no okei, mis kell mul tund lõpeb, siis see on mahavisatud aeg. Ja siis hakkab peale trall, kuidas saaks eksami ära teha ja hinde kätte.

See mõtlemine on tulnud viiepallisest hindamissüsteemist - hinde alusel said edasi järgmisele level'ile nagu arvutimängus. Aga tänapäeval ei tööta asi nii. Ühtegi tööandjat ei huvita hinded ega diplom, välja arvatud spetsiifilised erialad nagu lennundus.

Tavatööturul huvitavad tööandjat isikuomadused. Ettevõtjad ootavad vastutustundlikku ja loomingulist inimest, kes oskab ise ülesandeid lahendada. Peab olema positiivne, sest muidu ei toimu koostööd - vingus nägudega inimestega koostööd teha ei saa.

Olete saanud väljastpoolt palju tunnustust. Miks kohalik kogukond, vähemalt valjuhäälsem osa, seda ei hinda? 

Seda tuleb neilt küsida.

Aga mida ise arvate - mis on läinud kohapeal elavate inimestega suhtlemisel valesti?

Ma ei näe põhjust, miks inimesed ei peaks rahul olema. Meil võetakse selle järgi, et kui keegi karjub, et on halvasti, siis on halvasti. Ei ole niimoodi. Enamik inimesi arutab oma köögilaua taga: "Küll mul on hea meel, et mu laps käib Mäetaguse koolis. Süda on rahul, kõik on korras".

Minu jaoks on tähtis laste tagasiside. Kui siinsed lõpetajad tulevad ja ütlevad: "Küll tahaks, et Mäetagusel oleks gümnaasium, siis saaks siin edasi käia!". Vot see on mulle oluline.

Minu plaan on, et 20. juunini 2015 töötan paralleelselt Mäetagusel edasi.

Selle jutu peale meenub Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur, kes otsis hiljuti mees- ja ainult meeskokka, kes oleks "koolipere osa, mitte mingi kuri ja ükskõikne alamakstud kulbiga tädi kusagil köögis". Selline töökuulutus ajas tagajalgadele võrdõiguslikkuse voliniku ja pani ühiskonna kihama, aga ta leidis selle meeskoka. Te olete vist sama tüüpi - kui usute, et teete õiget asja, siis karavan liigub hoolimata koerte klähvimisest edasi?

Ma tunnen Agurit nii palju, et ütleme tere, ma ei oska öelda, kas oleme sarnased. Aga põhimõte on selline, et ärge palgake endale juhte, kellel ei ole visiooni ja kes ei vii seda ellu. Kas see teatud inimestele meeldib, on hoopis teine asi. Meeldimine on poliitiline teema, aga kool ei ole poliitiline asutus, siin tehakse erialast tööd.

Kui ma kogu aeg kardaksin, et mulle tehakse ära, siis ma ei saaks siin töötada - annaksin lastele vale signaali. Lapsed õpivad iseseisvaks, julgeks, ütlevad oma arvamust välja, ei allu lollidele korraldustele - see on minu mõtteviis, mida püüan lastele edastada. Kui ma seda ise ei usu, olen valeprohvet.