Tiit Lillemets tahab Oru asulat elavdada hotelliäriga

Kohtla-Järve volikogu esimeheks sai Keskerakonna kandidaat Tiit Lillemets. Foto: Peeter Lilleväli

35aastane Tiit Lillemets, kes seni oli 15 aastat oma kasuisa ja suurettevõtja Nikolai Ossipenko firmas äri ajanud ning kõik see aeg tema varjus püsinud, sattus eelmise aasta lõpus peaaegu kõikide Eesti ajalehtede esikaanele. "Miljonärist ametnikuks" - lasid nood sel krõbedal uudisel hea maitsta.

Tiit, kõik, kes sind teavad, mainivad su tagasihoidlikkust. Mis tunne on tagasihoidlikul ja pikka aega varjus olnud inimesel sattuda avalikkuse tähelepanu alla?

Ma olin selleks valmis. Muidugi, kõigil on huvitav sedasorti sündmusi jälgida. Teadsin, et tuleb artikleid ja küsimusi. Suhtusin kõigesse sellesse rahulikult, mõistes, et alguses on ikka ažiotaaž, kuid ajapikku see vaibub ning inimesi hakkab huvitama eeskätt minu töö, see, kuidas ma sellesse suhtun ja kuidas seda teen.

Nii ongi. Kui alguses, pärast seda, kui mind määrati linnapeaabiks Oru ja Viivikonna linnaosas, tulid kohalikud elanikud minu juurde ainult huvist - et kes ja mis ma olen -, siis nüüd juba arutame nendega probleeme, seega on huvi mu isiku vastu nihkunud tagaplaanile ja asemele on tulnud tööasjad.

Ma ei ole nõus, et olin varem varjus. Paljude asjade üle otsustasin ma ise, kuna pidin vastutama oma tegude ja asjatoimetuste eest. Osalesin aktiivselt mitmetel äriläbirääkimistel. Lihtsalt massiteabevahendites on alati figureerinud Nikolai Ossipenko, kuna ta on äris suurkuju, huvitavam inimene ning temast on huvitavam kirjutada.

Kas see, et sa tuled vanemate ärisse, oli ette määratud?

Muidugi. Kui vanematel on oma äri, siis üldjuhul lähevadki lapsed sinna, saavad mingi stardiplatsi ning seejärel otsustavad juba ise, kas jätkata sellega tegelemist või minna oma teed ja võtta vastu uusi väljakutseid. Mina olin juba maast madalast pereäriga seotud. Ametlikult hakkasin firmas tööle 2001. aastal, aga väiksemaid töid tegin juba varem. Alustasin kõige lihtsamast - olin kaupluses laadija. Seejärel läbisin kõik pulgad karjääriredelil.

Eelmise aasta mais kirjutati sinu nimele prügiveofirma OÜ Ekovir ja tänavaid hooldav AS N&V. Sa hõivasid Eesti rikaste edetabelis kõrge 136. koha. Ent novembris lahkusid sa firmaomanike ringist, osalesid Kohtla-Järve abilinnapea konkursil ning võitsid selle. Loomulikult tekib mõte, et kõik see ei olnud niisama, sul on midagi plaanis… 

Ma töötasin aastaid eraäris, nii et olen seal juba kõigega tuttav. Igal inimesel esineb aegu, mil ta tahab kusagile edasi liikuda, uusi väljakutseid vastu võtta, uusi asju alustada. Mul jõudis ka selline aeg kätte. Ma osalesin Jõhvi vallavolikogu valimistel, pääsesin volikokku ning sealt tuligi idee proovida end omavalitsustöös.

Praegune abilinnapea Deniss Veršinin töötas omal ajal samuti N&V projektijuhina, tütarettevõttes Ekovir, oli Uikala Prügila juhatuse liige, ehk siis oli samas äris, kus sinagi veel hiljaaegu olid. Seejärel sai ta linnapeaabiks Oru ja Viivikonna linnaosas, peagi aga abilinnapeaks. Praegu oled sina tema asemel, mis - vähemasti jääb selline mulje - on omamoodi stardiplats teel võimuladvikusse.

Ma arvan, et karjääriredelil ülespoole liikuda tahaks iga inimene, aga kõik oleneb tema töö kvaliteedist, sellest, kuidas ta end näitab - paljudest faktoritest. Minagi püüan selle poole, mul on ettekujutus oma tulevikust. Ma teen oma tööd. Ja kui peetakse vajalikuks, et jääksin sellele kohale, siis jään.

Ma suhtun normaalselt sellesse, et me Denissiga kohad vahetasime - kui nii võib öelda - ning praegu on ta minu ülemus. Me oleme mõlemad noored, energilised, meil on palju ideid ja nende elluviimiseks tuleb üheskoos tööd teha.

Paljud peavad ebanormaalseks olukorda, kus sinu endine alluv, kes töötas linnas teede hoolduse ja prügiveoga tegelevas firmas, on nüüd sinu ülemus ning tema kätes on heakorrakonkursside korraldamine. Ühesõnaga, firma N&V jaoks oma inimene. Mida sa sellest arvad?

Ma ütlen seda, et minul kui linnapeaabil ei ole midagi pistmist konkurssidega, mida korraldab konkursikomisjon. Mina pean tegema oma tööd, kandma hoolt selle eest, et asulas oleks normaalne vee- ja soojusvarustus, hooldataks teid, veetaks välja prügi. Kes seda tegema hakkab, pole minu, vaid konkursi otsustada, seega ei pea ma sellist olukorda kuidagi ebanormaalseks. Meie linn ei ole kuigi suur, me oleme kõik omavahel enam-vähem tuttavad, kuid see ei ole põhjus mingisugusteks kahtlusteks, kas see on oma või võõras inimene.

Alustada oma tööd linnapeaabina Orul ei olnud just lihtne. Sealsest joogiveest leiti benseeni ja fenoole ning juba mitu kuud veetakse orulastele vett tsisternidega. Paneb see asula uue ametniku kõvasti proovile?

Loomulikult on see ebameeldiv katsumus. Vahel on nii, et inimese ujuma õpetamiseks visatakse ta vette. Umbes nii juhtus ka minuga. Aga ma ei kahetse oma valikut, soov asulas töötada ei ole kadunud, vastupidi, tahaks siin teoks teha võimalikult palju ideid. Praegu paigaldatakse veehaardele filtreid ja varsti peaksid need tööle hakkama. Aga vett tuuakse tsisternidega niikaua, kuni analüüsid näitavad, et see on puhas. Igal juhul veame Orule veejuhtme Jõhvist, et probleem lõplikult lahendada.

Milliste ideedega sa siis Orule tulid?

Ideid tõepoolest on ning ma töötan selle kallal, kuidas neid teoks teha. Need on suunatud sellele, et asulas kihaks taas elu, nagu see kunagi oli. Oru on viimaste aastatega pälvinud halva kuulsuse kui mahajäetud paik, kus mitte midagi ei ole. Tegelikult on see väga ilus koht, mida ümbritseb männimets. Varem, kui turbakombinaat veel töötas, oli meie tuttavatel seal aiamaa, kus ma koos vanematega käisin. Sellest ajast mäletan seda asulat ilusa ja rohelisena.

Orul on tulevikku. See paikneb mugavas kohas, kõigest 1,5 kilomeetri kaugusel Narva-Tallinna maanteest. Mööda seda sõidab palju turiste. Miks mitte avada asulas neile väikest hotelli? Teel Venemaale või Tallinna või euroliidu naaberriikidesse saaksid inimesed Orul peatuse teha, öömajale jääda, hommikust süüa ja edasi sõita. Väikeste hotellide eelised suurtega võrreldes on madalad hinnad, peaaegu kodune õhkkond, sõbralik suhtumine külalistesse. Ma olen viibinud paljudes sellistes hotellides ning need meeldivad mulle väga.

Loodan, et õnnestub kaasata investoreid. On väga oluline, et nad näeksid: asula ei ole mahajäetud ega seisa paigal. Ja nii see ka on. Peagi veetakse siia uus veejuhe, siin renoveeritakse kanalisatsioonisüsteem, juba valmistatakse ette projekti soojustorustike vahetuseks. See annab tunnistust, et linn ei ole asulat maha jätnud, vaid tegeleb sellega, ning investorite silmis on see suur pluss. Loodan meelitada siia ka neid ettevõtjaid, kes avavad siin tänapäevase kaupluse.

Lisaks Orule lasub sinul ka Viivikonna. Kas seal elab veel inimesi või on jäänud üksnes tondilossid?

Seal elab üle saja inimese ning see on samuti ilus kompaktne asula, pigem väike küla, kus kõik üksteist teavad. Ja kui ma kohtusin kohalike elanikega, rääkisid nad mulle, et neile meeldib seal, nad on terve elu seal elanud ega taha kusagile mujale kolida. Seal on olemas vesi, kanalisatsioon, veetakse prügi, hooldatakse tänavaid - ühesõnaga kõik eluks vajalikud tingimused.

Aga millises majas elab miljonär Tiit Lillemetsa pere?

Tavalises kortermajas tavalises 4toalises korteris. Normaalne, me oleme rahul. Ja kuigi mul muidugi on sääste, püüan ma elada erilise luksuseta, kuna ei või kunagi teada, kuidas kõik läheb ja millise pöörde asjad võivad võtta.

Sa sõidad autoga, millel on silmatorkav numbrimärk 001 ILU. See ei ole sinu, tagasihoidliku inimese moodi...

See on abikaasa auto. Võtsime selle numbri, mis oli saadaval, me ei ole seda spetsiaalselt välja valinud. Minu arust on asi tagasihoidlikkusest kaugel siis, kui autol on omaniku nimega number.

Kus su abikaasa töötab?

Ta on erialalt raamatupidaja, töötab ettevõttes Ekovir. Praegu on ta lapsehoolduspuhkusel, meie poeg on aasta ja kaheksa kuu vanune. Vanem poeg käib 2. klassis.

Kellena tahaksid oma poegi tulevikus näha?   

Las lõpetavad enne kooli ja seejärel kõrgkooli, eks siis paistab. Mitte keegi ei tea, mis saab 10-15 aasta pärast. Loodan, et riik areneb ning juurde tuleb üha rohkem tehnoloogiaid.

Kas sa saad nüüd perele varasemast rohkem aega pühendada? Ametnik töötab ju kella 8-17 ning tal on kaks puhkepäeva, erinevalt ärimehest, kellel, nagu öeldakse, puhke- ja pidupäevi ei ole. 

Oma plussid ja miinused on nii äris ka avalikus sektoris. Kuid üht võin öelda: nii siin kui seal on palju bürokraatiat. Kuigi praegu kasutatakse laialdaselt arvutitehnikat, on paberitööd ikkagi palju.

Ega praegugi ole nii, et pärast kella 17 unustan töö ära. Ma tunnen selle pärast muret, tahan, et kõik laabuks, ja mida päeval ei jõua tehtud, selle lõpetan kodus, töötan paberitega. Mulle meeldib, kui kõik paberid on korras. Seda omadust on minus kasvatanud vanemad ja elu - see on näidanud, et kui sul paberid korras ei ole, siis läheb ka kõik muu kehvasti.

Aga vaba aja veedan loomulikult perega, kellega koos on kõige parem tööst puhata. Katsume kusagile sõita, käime külas, meile tullakse külla. Mulle meeldib pildistada, suvel jalgrattaga sõita.

Kas mulle jääb õige mulje, et sa ei ole inimene, kes nina püsti ajab? Sinus ei ole liigset enesearmastust, kui sa nii kergelt suurärist lahkusid ja hakkasid väiksemat sorti ametnikuks...

Ma ei ole vist jah kuigi suur enesearmastaja. Ma austan teiste inimeste arvamust ja arvestan sellega, kuid mõningates asjades on mul oma arvamus ning ma ei karda seda avaldada.