Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/03/29/5207007t1h6d92.png)
/nginx/o/2014/07/22/11994139t1hb758.jpg)
Pealkirjas olev mõneti kummaline küsimus on folkrokkbändi Metsatöll ühe liikme hüüatus baikerite festivalil, mis leidis aset läinud nädalavahetusel piirilinnas. Programmi lõpuks olid osavõtjad ja ka publik küllaltki väsinud - heas mõttes - ning näis, et keskööl enam lava juures liikumiseks jõudu poleks jätkunud. Aga ometi jätkus.
Mida saab baikerite festivalil pidada kõige ilusamaks ja südamlikumaks? Mõeldes sügavamalt selle ürituse sisule, võib väita, et selleks olid habetunud, nahktagides ja rasketes saabastes sõprade hellad embused. Osavõtjate kohtumine festivali algul annabki tooni kaks ööpäeva või isegi pisut kauem kestvale üritusele.
Värske pilguga vaadates
Kuigi "Narva Bike" on iga-aastane üritus, mis 2008. aastast alates toimus tänavu juba seitsmendat korda, siis enne seda olid teised motofestivalid piiril, ent praegugi leidub veel inimesi, kes tulevad baikerite üritusele Narva kindlusesse esimest korda. Üks neist on Tartu ülikooli Narva kolledži direktor Katri Raik.
Tema esmane emotsioon festivalil oli üllatus - ta arvas, et näeb baikereid, tsikleid ja telke korraga, tegelikult on aga parkimisplats, laager ja kontserdiväljak rangelt eraldatud.
Kõige rohkem paelus Raiki Metsatöllu etteaste, kuna selle tuntud bändi liikmetega on ta isiklikult tuttav. Tõsi, direktor märkis, et bänd kõlas pisut harjumatult: enne oli neil folki rohkem kui rasket rokki.
"Ehk valisid nad Narva jaoks pisut teistsuguse kava?" taipas Raik, et baikerid eelistavad pisut raskemat muusikat.
"On see lasteaed või Narva?!" hüüatas lavalt vene keeles Metsatöllu kitarrist ja laulja Markus, kui eesti rokihuntide esinemise alguses rahvas oodatust vähem aktiivsust üles näitas.
Edasi läks kontsert juba tõusujoonel, hoolimata sellest, et tegu oli viimase esinejaga baikerite 2014. aasta festivalil. Kell tiksus hilist öötundi, hommikul ja päeval aga hakkas kainenenud ning puhanud motopublik kodu poole liikuma - ühed maanteed pidi läände, teised üle silla itta, Venemaale.
Ebatsensuurselt hea!
Kõigiti väärib kiitust festivali peakorraldaja - Narva firma Geneva. Selle materjali ettevalmistamise päevil oli korraldajatelt võimatu saada vastust ühelegi küsimusele ja pealegi väideti, et esialgu pole teada ka festivalist osavõtjate arv.
"Lugeda üritusel olevaid inimesi, eriti sõpru, on minu arvates vale," märkis baiker Igor Batin Narva klubist Magnum, kes antud juhul etendas vastuvõtja rolli.
Kuidas talle endale tundub - kas tänavune üritus läks korda? Batini sõnul sobiks vastuseks üks venekeelne kõikehõlmav sõna, aga ta teab, et seda ei trükitaks lehes nagunii ära. Selline vabameelsus on muide iseloomulik kogu sellele seltskonnale, kes aastast aastasse "Narva Bike´ile" koguneb.
Kui seda lakoonilist väljendit pisut lahti kirjutada, siis oli "Narva Bike" üks väärt üritus.
"Ohvreid ega purustusi ei ole - nii saan öelda juba kuuendat aastat," lisas Batin.
Rahvusvaheline kokkutulek
"Kontserdid olid ilusad ja ilmaga vedas ka. Tore, et meil on selliseid üritusi," kiitis Narva kolledži direktor Katri Raik esimest korda nähtud festivalist saadud suurepärast elamust. "Küllap on see koos augustikuise "Narva lahinguga" meie suuremaid kultuuriüritusi. Neid võiks olla rohkemgi: umbes kaks üritust mahuks suvekuudesse veel kindlasti."
Katri Raik oli üks neist, kes laupäeval sai ühe õhtuga kuulata nii Narva venekeelset AveNue´d, nende järel lavale tulnud ameeriklast, kunagist Deep Purple´i ja Rainbow´ solisti Joe Lynn Turnerit kui ka Raigile hästi tuntud ja eesti keeles möirgavat Metsatöllu.
"Kui muusikast rääkida, siis polegi kõige tähtsam see, mis keeles lauldakse," arutles Raik. "Aga minu arvates peakski just Narvas kõlama laulud mitmes keeles. Mulle teeb alati heameelt, kui siin esinevad ka eesti bändid. Aga kordan: keel ei ole kõige tähtsam."