Kas oma kanad või võõrad munad?

Foto: Eleon

Nüüd, kus põlevkivienergeetika viimased päevad on saabunud paljudele sama ootamatult kui esimene lumi linna heakorraettevõtetele, ei saa enam mööda vaadata küsimusest, kust tuleb meie tuleviku energia.

Eestil on olnud aastaid võimalus tunda ennast energiasõltumatuse vaatepunktist ülikindlalt. Narva elektrijaamade eestvedamisel oleme olnud kodumaise energiaga varustatud ka kõige suurema külmaga ja jäänud veel endiselt elektrit eksportivaks riigiks. Nüüd on olukord kiirelt ja radikaalselt muutunud.

Eestil on riigina võimalik taas saada elektrienergia eksportijaks ning lisaks ka elektrienergia tootmisvahendite eksportijaks. 

Põlevkivielektri konkurentsivõime kadus koos CO2 hinna tõusuga, kliimamuutused nõuavad kiiret ümberorienteerumist uutele energiaallikatele ning aastakümneid rahumeelselt tööd vihtunud idavirulasi nähakse ühtäkki minimaalselt sotsiaalse katastroofi peategelastena. Ükski neist probleemidest ei kao enam ära. Lisaks teadmine, et edaspidi põleb meil pirn laes ainult siis, kui naabritel on seda elektrit, mida meile müüa. Aga see ei ole saladus, et ka neil endil napib.

See, et meil pole hüdroenergiaks vajalikku pinnareljeefi või päikeseenergiaks vajalikku laiuskraadi, on geograafiline fakt. Kuid niikaua kui uue põlvkonna tuumajaamad on alles paberil ning nende võimalik saabumisaeg jääb vähemalt ülejärgmisesse kümnendisse, on Eestil ometi šanss energiakriisist iseseisvalt välja tulla.

Juba praegu on Eestis välja arendatud innovaatiline tuuletehnoloogia, mis ületab oma parameetritelt kõiki oma konkurente. Võite ju öelda, et tuulikud paistavad väljast vaadates üsna ilmetud ja igavad, mis saab neis innovaatilist olla. Ja kuidas veel! Iga tuulik on siiski omaette elektrijaam, mis koosneb tuhandetest unikaalsetest osadest, mille loomise taga on tuhandete teadlaste ja inseneride töö.

Põlevkivitööstuses töö kaotavad energeetikud ei ole riigile enam mure ja julgeolekuoht, vaid väärtus.

Pisikeses Taani riigis annab tuuletehnoloogiatööstus tööd 42 000 inimesele. Keegi peab ju need tuulikud valmis ehitama ning see pole sugugi kõigest üks post ja kolm laba ning juhe pistikupesasse. Siiani on Eesti tuuleenergiaettevõtted ostnud oma Eesti tuuleparkidesse tuulikud välismaalt ning nende äri on kõigest tehtud kulude tasa teenimine ja kasumi saamine toodetud energia müügist. See on võrreldav kelleltki kana ostmise ja siis munade müümisega. Eesti tuuletehnoloogiaettevõtte Eleoni visioon on hakata tibusid tootma! Nende kanaks kasvatamine ja munade müük jääks veel lisaväärtuseks.

See on suurim ja olulisim erinevus Eleoni ja teiste taastuvenergiaettevõtete vahel. Meil on oma tehnoloogia ning Eestil on riigina võimalik taas saada elektrienergia eksportijaks ning lisaks ka elektrienergia tootmisvahendite eksportijaks. Ja see on suur majandusharu. Nii suur, et põlevkivitööstuses töö kaotavad energeetikud ei ole riigile enam mure ja julgeolekuoht, vaid väärtus.

Mis meil praegu veel siis puudu on, et sellest ilusast ja heast peab tuleviku võtmes rääkima? Tegelikult väga vähe. Enamik eeldusi on juba täitunud või täitumas. Majanduslik ratsionaalsus suretab põlevkivitööstuse välja, vajalike kompetentsidega tööjõud vabaneb, tuuletehnoloogia areng on muutnud selle energiatootmise viisi konkurentsivõimeliseks turutingimustel (loe: see ei vaja taastuvenergiatoetusi). Puudu on ainult kodumaise innovatsiooni täiemõõduline testimine suures tuulepargis, mis annaks seeriatootmise finantseerimiseks pankadele vajaliku kindlustunde.

See on praegu Eesti ees seisev valik, kas juhuse tahtel samasse ajahetke sattunud probleemid ja võimalused ühendada uueks terviklikuks lahenduseks, mis aitab meil energiapöörde läbi viia, või mitte. Eesti inseneridel ja innovaatoritel on võimalusi oma ideede realiseerimiseks ka mujal maailmas.