/nginx/o/2020/03/24/13024505t1h10d6.jpg)
Koolide sulgemisele järgnenud esimene nädal ei olnud kerge kellelegi: ei õpetajatele, õpilastele ega lastevanematele. Ent kõik need, kellega meil vestelda õnnestus, kinnitasid, et alustavad teist õppenädalat tunduvalt optimistlikumalt: juba on veidi kogemust, saavutatud on mõningane rütm ning nüüd on põhiline koormus õigesti ära jaotada.
Kohtla-Järve Kesklinna põhikooli algklasside õpetaja Olga Lukk tunnistas, et esimesed kaks päeva olid väga rasked nii talle endale kui ka õpilastele, aga eriti veel lastevanematele.
"Kui vanemate klasside lapsed suudavad iseseisvalt õppida, siis esimeste-teiste klasside õpilased kohe kindlasti mitte. Pealegi ei tahagi kõik vanemad, et nende lapsed pikka aega ekraanide taga veedaksid. Seetõttu on lõviosa koormusest neil päevil langenud lastevanematele, sageli lisakoormusena, sest paljudel neist on ju ka oma põhitöö teha. Pean oma õpilaste vanemaid kiitma: kõik nad suhtuvad olukorda mõistvalt ning toetavad isegi mind moraalselt − kirjutavad, et üheskoos saame kõigega hakkama. Mulle tundub, et raskused on õpetaja staatust isegi tõstnud. Omalt poolt püüan iga tunni väga põhjalikult lahti kirjutada, dubleerin kogu info Stuudiumi ja e-posti aadressile ning kindlasti jätan vanematele juhiseid ja nõuandeid, sest mitte kõik neist ei tea, kuidas lastele uut teemat seletada."
Õpetajate koormus on mitu korda kasvanud: igaks päevaks tuleb ette valmistada põhjalik konspekt ning analüüsida iga tööd, et kõik õpilased oma vigadest aru saaksid.
Lukk märkis, et ehkki ta seda ilmtingimata ei nõua, saadavad paljud talle tehtud töödest ise fotosid ja videoid. "Olen mõistva suhtumise ja tiheda koostöö eest kõigile väga tänulik," rõhutas ta.
Kohtla-Järve Maleva põhikooli inglise keele õpetaja Jelena Hmeljova arvates pole kujunenud olukorras midagi dramaatilist, vaid hoopis vastupidi.
"Õpilastele ja õpetajatele on avanenud uued võimalused end proovile panna ning kogeda elus midagi uut," arutles ta. "Kahtlemata tuleb õpetajatel väiksemate laste vanematega tihedamini sidet pidada. Minul isiklikult probleemi pole: läbisin 2008. aastal Briti Nõukogu suunamisel ametipraktika, Austraalias kasutati juba toona väga palju distantsõppe võimalusi. Olen seda rakendanud ka oma praktikas. Õpetan praegu 6.-9. klasse ning sisuliselt töötame me samas režiimis, nagu tegime klassiski. Minu õpilased on põhimõtteliselt harjunud iseseisvalt töötama. Oluline on see, et õpilased saaksid tagasisidet − väga tähtis on kohe reageerida."
Õpetajatele ja õpilastele on avanenud uued võimalused end proovile panna ning midagi uut kogeda.
Jelena Hmeljova
Hmeljova sõnas, et kirjutab terve nädala ülesanded sammhaaval lahti ja paneb e-kooli üles ning mõned enim motiveeritud õpilased teevad need kohe esimese päevaga ära.
"Kuid see ongi lakmuspaber," usub ta. "Töid on erisuguseid: töö sõnavaraga, loovtööd, kirjalikud ülesanded. Kui kellelgi video ei avane, siis saadan abiks konspektid. Suhtlemisviise leiab alati, muu hulgas võib näiteks ka videokonverentsi korraldada."
Hmeljova märkis, et läheneb igale õpilasele individuaalselt. Nii klassis kui ka distantsõppel püüab ta nende motivatsiooni kõrgel hoida, pakkudes lisatööd neile, kes soovivad ja suudavad rohkem teha. "Praegu on hea aeg selleks, et laps omandaks ja õpiks midagi ka väljaspool tunde − keeleprogramm seda võimaldab."
"Põhiline on see, et lapsed aduksid: õpetaja on alati avatud ning raskuste tekkimise korral ei tasu karta tema poole pöörduda − õpetajalt saab abi alati," rõhutas ta. "Raskusi muidugi esineb: paljud on šokis, kui palju eri ainetes õppida tuleb. Kuid pole vaja paanitseda: rohkem positiivset mõtlemist ning motivatsiooni iseseisva töö oskuste arendamiseks!"
Hmeljova sõnutsi on praegune olukord hea kogemus, mil igaüks saab oma võimalusi hinnata ning koolid otsustada, kuidas süsteemis töötada: millist e-õppe platvormi ja kontseptsiooni rakendada.
"Praegu toimuv on kõigile uudne kogemus. Lapsed mängivad kodus arvutis, veedavad palju aega sotsiaalvõrgustikes, kuid see ei tähenda, et nad kõik on valmis e-keskkonnas ka tõsiseid asju tegema ning uusi teadmisi ja oskusi omandama. Paljud lapsed ei oska keskendudagi. Nüüd on avanenud uued võimalused end proovile panna, kuid siin on põhiline mitte üle pingutada. Muidugi toimuvad koolides hiljem ka arutelud tehtud töö ja mitmesuguste nüansside üle. Loodetavasti annavad need mõtlemisainet ning aitavad tulevikus leida võimalusi ka sääraseks praktikaks."
Kõik tahavad tagasi kooli
Ka Tammiku põhikooli matemaatikaõpetaja ja õppealajuhataja Ljudmilla Latt nimetas pealesunnitud digiõppe kogemust positiivseks, kuna see võimaldab arendada digipädevust nii lastel kui ka täiskasvanutel.
"Algul olid kõik šokis ega teadnud, kuidas e-õpe toimuma hakkab," rääkis ta. "Raske on kõigil, sest varem nägid vanemad oma lapsi õppetunde tegemas paaril tunnil päevas, nüüd aga kulub selleks kuus-seitse tundi... Nädala möödudes kujunes välja juba selgem pilt, kuidas korraldada õppeprotsessi nõnda, et see nii lastele kui ka vanematele mugavam oleks. Nii et loodan, et teine nädal tuleb juba lihtsam."
Latt ise annab matemaatikatunde videokonverentsina reaalajas. Õpilased kirjutavad, vastavad ja saavad ülesandeid õpitu kinnistamiseks.
"Tööaeg on suurenenud ainult minul: tuleb materjalid ette valmistada ja läbi töötada, nägemaks, kuida see kõik süsteemis toimib. Põhiline on videokonverents korralikult käima saada, ent kuna ma ise olen informaatikaõpetaja, siis raskusi see mulle ei valmista. Lastele samuti − panin kirja põhjaliku juhendi ning kõik tulid toime."
Latt lisas, et ka kõik teiste ainete õpetajad, kes tehnilist abi vajasid, said seda ning alates sellest nädalast toimuvad tunnid tavalise tunniplaani järgi.
"Nädala lõpus saatsime laiali küsimustikud ning saadud vastused näitavad, et nii lapsed kui ka nende vanemad tahavad väga, et kool juba kiiremini taas tööle hakkaks, sest "statsionaarselt" on lihtsam ja parem õppida. Lapsed kirjutavad, et veel mitte kunagi varem pole nad nii väga koolis käimist igatsenud."
Tundide viisi ekraani taga istuda pole kasulik, seepärast püüavad õpetajad ülesanded koostada selliselt, et õpilased saaksid õppimisse pause teha. Videokonverents ei toimu samuti iga tund, rohkem aega pühendatakse iseseisva töö tegemisele.
Kas lihtsam poleks praegu koolivaheaeg välja kuulutada ning vahele jäänud koolitööd hiljem järele teha? Sellele sageli esitatavale küsimusele saime me õpetajatelt vastuseks, et ka seda võimalust on arutatud, ent sellest saadav kasu on vaieldav: kui praegu on lapsed kodus ja õppimisega hõivatud, siis vabal ajal oleks neid raskem kodus paigal hoida, nad koguneksid sagedamini kampadena tänavatele, mis aga karantiini ajal sugugi ohutu pole.