Katri Raik: linnapea ei ole promenaadil sukka kuduv vanaema

Katri Raik Foto: Ilja Smirnov

Asjalik kolleeg, Narva volikogu esimees Tatjana Stolfat avaldas sel nädalal artikli (Põhjarannik, 10. august), mis analüüsib Narva linnapea ehk siis minu tegevust. Saan aru, et põhiline mure on linnapea kehvapoolne iseloom.

Olen, jah, kiire tegutseja ja otsustamise järel enam pikka juttu ei taha. Ma ei arva, et linnapea peaks olema promenaadil sukka kuduv vanaema, kes on auga pensioni välja teeninud, nüüd kõigile naeratab ja kellele kõik naeratavad. See võiks olla küll iga linnapea tulevik, aga ei saa olla tema olevik.

Kuigi faktidega on loos kehvasti, ei ole eneseõigustamine siinkohal mõistlik, küll aga eneseanalüüs.

Ma ei arva, et linnapea peaks olema promenaadil sukka kuduv vanaema, kes on auga pensioni välja teeninud, nüüd kõigile naeratab ja kellele kõik naeratavad.

Ma ei saa kuidagi nõus olla, et viimase poole aasta jooksul, mil Narvat on juhtinud uus linnavalitsus, ei ole linnas midagi tehtud ega midagi muutunud. Lisan kohe, et tehtud on koos ja tuginetud varem tehtule. Aitäh kõigile, kes targalt ja suure südamega iga päev Narva heaks töötavad, ning südamest tänu Narva sõpradele, keda on palju.

Milliseid muutusi mina näen? Aga palun, alustame kõige elementaarsemast − sellest, kuidas linn suhtleb linlastega. Üliedukaks kujunesid kogukonnahäkaton ja linnaealnike küsitlus arengustrateegia koostamisel. Tänuks on siin linlaste rõõmsam olemine ja naeratused: inimesed tunnevad, et neist hoolitakse. Samas on siin veel pikk ühine tee käia.

Narvas on Eesti suurim tööpuudus: üle 12 protsendi. Ühest küljest tähendab see töökohtade, aga teisalt kahjuks ka tööjõu puudust. Linna põhilisele väljakutsele tuleb otsa vaadata ning vastu saab sellele hakata vaid ettevõtjate ja investoritega koostöös. Narva on oma loomult konservatiivne tööstuslinn ja inimesed ootavad megainvesteeringuid, samas ka väärikaid ja paremini makstud töökohti. Muidugi peab selleks tekkima konkurents. Praegune õiglase ülemineku aeg, kus põlevkiviõlitehase investeering pole lõpuni kindel, vajab hädasti teisi lahendusi. Ja need läbirääkimised on täna Narva linnapea laual. Kui me ei taha, et Narva muutub Eesti eakate pansionaadiks, on viimane aeg midagi ette võtta.

Kindlasti saab plusside poolele panna ka avalikud ja edukad konkursid linnaasutuste juhtide ametikohtadele. Samuti on meie edulugu esialgsed läbirääkimised riigiga uue haigla rajamise üle ning Kreenholmi kultuurikvartali idee edendamine.

Ülitähtis on linna hariduselu, koostöös riigiga algavad sel või järgmisel aastal nelja koolihoone renoveerimised või ehitamised. On selge, et 2023. aastal alustavad Narvas tööd riigigümnaasiumid: Narva gümnaasium ja Narva eesti riigigümnaasium. Linn januneb uute keskkoolijärgsete õppimisvõimaluste järele, partneriteks Tartu tervishoiu kõrgkool ja Jõhvi kool Kood.

Ja ärgem unustagem, et ka Narva on vaktsineerimise osas täiskasvanud elanikkonna hulgas jõudnud 40 protsendini.

Ning pangem tähele, et tänavu ja ka järgmistel aastatel on Narva täielik ehitustanner: uued suured tänavad, valgustus, raekoda, Raekoja plats. Narva ehitab end tulevikku.

Narva on märgiline linn kogu Eestile ja Euroopale. Narva poole vaadatakse, kas meie meeleolu on ikka hea, ning siin käiakse külas, linna ja Venemaad vaatamas. Äsja kohtasin Peetri platsil abielupaari, kes oli Põlvast mootorrattal kohale sõitnud. Neile meeldis.

Just selleks, et linna oleks ikka ja jälle põhjust tagasi tulla, tuleb luua oma festivalide traditsioon ning uusi, ootamatuid turisimilahendusi. Meil lõppes just viiendat korda toimunud "Station Narva", algab intrigeeriv Vabaduse teatrifestival, ees on ooperipäevad. Ning meie turismi kirss tordil on sel aastal piki Euroopa Liidu idapiiri seilav Caroline. Kord nädalas teeb linnapea seal kakskeelse tasuta ekskursiooni. See on minu isiklik väike panus turismi edendamisse ja ma ei tee seda maksumaksja kinni makstud tööajast.

Õigustatud on küsimus, mis siis ikka Narva poliitilises elus juhtus. Lihtsalt kahe naise tüli? Ei midagi nii isiklikku. Lihtsalt minul kui uuel linnapeal sai poole aastaga villand kohaliku võimuklikiga koostööst või õigupoolest koostöökatsetustest.

Narva vajab uut, Narva vajab parimat. Aga seda ei saavuta, kui volikogu valimiste hääled püsivad kolmel vaalal: linna üliõnnetus seisus ühiselamud, hääled tervishoiusüsteemist ning lõpetuseks süstemaatiline töö koolidirektorite ja lasteaedade juhtidega. Viimastest on pooled kohusetäitjad, kõige kauem kohusetäitjana töötanu staaž on 21 aastat. Arusaadavalt on vaja kiiremas korras korraldada läbipaistvad konkursid. Julgesin kultuuriosakonna poolt korraldatud ühe konkursiprotsessi kahtluse alla seada, seetõttu on umbusaldus igati teenitud karistus.

Ilmselt soovivad kõik aktiivsesse valimisvõitlusse asunud poliitikud korraks uinuda ja avada silmad 18. oktoobri hommikul, demokraatia pidupäeva järel. Aga ei saa, ees on kaks keerulist kuud. Kui Narvas on alati olnud selge, et valimised võidavad need, kes on võimul, siis täna ei ole päris selge, kes on võimul, ega ole ka selge, kes valimised võidab. Praeguse seisuga on narvalastel valida Keskerakonna (loe: 15 aastat võimul olnud seltskond, mitte mõttekaaslased), kahe linnapea nimekirja − Aleksei Jevgrafovi ja Katri Raigi oma − ning EKRE ja Eesti 200 vahel.

Üks on selge: Keskerakonna ainuvõimu Narvas 2021. aasta sügisel ei tule. Selle saavutuse üle on põhjust juba praegu uhke olla. Ja mõistkem neid, kes selle pärast kurbust ja trotsi tunnevad. Ei midagi isiklikku.