/nginx/o/2025/05/14/16842501t1h8468.jpg)
/nginx/o/2025/05/14/16842524t1h6e88.jpg)
Eesti ja kogu Euroopa energiaturg on kiiresti muutumas. Peamiseks teguriks on Euroopa Liidu 2050. aasta süsinikneutraalsuse eesmärk ja selle elluviimiseks süsinikdioksiidi (CO2) heitmekvootide süsteem. See kohustab elektritootjaid ostma iga õhku paisatud CO2 tonni kohta heiteloa.
Viimastel aastatel on nende saastekvootide hind hüppeliselt kasvanud. 2023. aasta algul ületas CO2 kvoodi hind esimest korda 100 euro piiri tonni kohta. See tähendas, et fossiilkütustest elektri tootmine muutus varasemast palju kallimaks ja see kajastus ka elektri turuhinnas. Kuigi vahepeal on CO2 hind veidi langenud (2024. aasta algul püsis see majanduslanguse tõttu 50-60 euro vahemikus tonnist), on pikaajaline suund pigem ülespoole.
Prognooside järgi võib ühe tonni CO2 hind ulatuda juba 2035. aastaks ligi 200 euroni (elering.ee). See on Eesti energiatootjatele selge signaal, et tulevikus on saastava tootmise jätkamine majanduslikult järjest raskem. Põhimõtteliselt saab seda süsteemi lõpetada või muuta vaid Euroopa Liidu 65% elanikke esindavate liikmesriikide otsusel. Saksamaa, Prantsusmaa ja teiste Lääne-Euroopa riikide elanikkonna enamus tahab senise kliimapoliitika jätkumist.
Põlevkivienergia teekond on lõppemas
CO2 kvoodi hind on vähendanud põlevkivist ja ka maagaasist elektri tootmist nii palju, et jaamad teenivad omanikele kahjumit. Minu enda 2019. aastal kaitstud doktoriöö Eesti põlevkivitööstuse majanduslikust jätkusuutlikkusest andis põhjaliku arusaama, miks põlevkiviga paraku tulevikus Eesti elektri varustuskindlust tagada ei saa.
Esiteks, suur osa praegustest kaevandustest, õlitehastest ja elektritootmisvõimsustest on pärit aastakümnetetagusest nõukogude ajast ning vajab pidevaid suuri kapitaliinvesteeringuid töövõime säilitamiseks ning keskkonnanõuete täitmiseks. Nii vanemad Enefiti kui Kiviõli õlitootmised on sagedasti keskkonnanõuetega pahuksis.
Teiseks, põlevkivist toodetud õli on üks kallimalt toodetud õlisid maailmas. Kui veel paar aastat kestab hind ligi 60 USD barrelist, koos suhteliselt odava dollariga, ning jätkub ka tööjõu kallinemine Eestis, muutub põlevkivi pürolüüsi teel õlitootmine kahjumlikuks ning ei saa jätkuda.
Õlitootmine on aga tehniliselt ja majanduslikult elektritootmisega seotud. Uttegaas on oluline sisend Auvere elektritootmises ning kui põlevkivi kaevandamine väheneb õlitoodangu vähenemise tõttu, tõuseb ülejäänud põlevkivi omahind ja väheneb põlevkivielektri konkurentsivõime.
Kolmandaks, eelnevaid riske arvestades ei soovi pangad sellesse sektorisse investeerida. Seda peegeldab ka Eesti Energia laenude kõrge keskmine intressimäär 5,6%, võrreldes näiteks Soome tuumaenergiaettevõtte TVO laenude intressiga 2,8%.
Põlevkivi on kõige madalama kütteväärtusega fossiilkütus üldse, mistõttu tabab kõrge CO2 kvoodi hind just põlevkivielektrit kõige valusamalt. Iga toodetud megavatt-tund põlevkivielektrit tähendab ligikaudu ühe tonni CO2 õhkupaiskamist, mis praeguste kvoodihindade juures lisab tootmiskulule kümneid eurosid.
Seetõttu on põlevkivienergeetika ja õlitööstuse jätkumine pärast 2030. aasta algust küllalt ebatõenäoline ka majanduslikel põhjustel. Paraku tuleb seni põlevkivi edasi kasutada, sest talvine varustuskindlus on Eestile ja teistele Balti riikidele hädavajalik.
Halb uudis: läheb veel kallimaks
Kirjeldatud olukorras on loogiline vaadata süsinikuvabade energiaallikate poole, sest see on lihtsalt soodsam, kuid sellega on oma probleemid.
Nagu igal energialiigil, on võimekuspiirid ka taastuvenergial. 2022. aastal pärines üle kolmandiku Eestis tarbitud elektrist taastuvatest energiaallikatest. Hispaanias on see näitaja üle 50% ning aprilli lõpus juhtus see, mida Eestis kardeti veebruari alguses − elektrikatkestus kogu Pürenee poolsaarel.
Täpseid põhjusi peame veel ootama, kuid fakt on see, et Hispaania valitsus oli 2021. aastal võtnud kursi 100% taastuvenergiale ning kuus päeva enne elektrikatkestust tootiski Hispaania lühikest aega kogu tarbitava elektri taastuvenergiast. Süsteemis oli liiga vähe inertsi pakkuvaid pidevalt pöörlevaid tootmisvõimsusi ning kui üht elektriliini tabas rike, siis oli süsteemi inerts ebapiisav, et säilitada vahelduvvoolu sagedust. Nii lülitusid mõne sekundi jooksul kaskaadina paljud elektritootmised võrgust välja ning toimus ulatuslik Hispaania ja Portugali elektrikatkestus ligi 35 miljonile tarbijale.
Kui majanduslikel põhjustel vähenevad oluliselt Eestis põlevkivielektrijaamade ning Lätis ja Leedus maagaasielektrijaamade tootmistunnid, väheneb interts ehk võime taluda koormuslangust ka kogu Balti elektrisüsteemis − sõltumata välisühendustest. Paraku ka ühenduste puhul Soome ja Rootsiga oleme 2024. aastal näinud Estlink 2 pikka tehnilist riket ning talvel realiseerunud Hiina naftatankeri ankrurünnakut.
Taastuvenergial on kindlad plussid: päiksepaneele on lihtne Hiinast osta ja paigaldada. Tuulikutega on natuke keerulisem, sest mitte iga küla ja vald ei soovi neid aastakümneteks oma maastikule, kuid kindlasti on Eestis veel vähese asustusega piirkondi, kasutatud rabasid või rannikualasid, kuhu nad sobivad ja elanikud aktsepteerivad.
Samas, oluline objektiivne piirang tuuleenergiale on see, et tuul puhub tugevalt pea kogu Eestis ja teistes Balti riikides samal ajal, mis tähendab, et neil tundidel löövad kõik korraga töötavad tuulepargid elektri hinna alla. Nii on Soomes juba tuulikute toodetav elekter keskmisest 40% odavam, Eestis veel 20% odavam, kuid mida enam tuulikuid, seda vähem tulu nad toodavad kõigile tuulikutele tervikuna. Tarbija mõnel tunnil võidab, kuid elektritootjatel väheneb võimekus uute investeeringute tegemiseks.
Eesti energeetika vajab tugevat selgroogu
Tuumaenergial on oma miinused. Selle rajamine võtab palju aega, see on keerulisem kui Hiina päiksepaneelide paigaldamine, kasutatud tuumkütus vajab planeeritud lõppladestust ning tuumaenergia on Eesti inimestele veel tundmatu. Kuid kunagi oli tuumaenergia tundmatu ka soomlastele ning praeguseks on stabiilse soodsa hinnaga tuumaenergia Soome majanduse alustala, vaatamata viimase uue reaktori pikale ehitusajale.
Ajaloolise otsuse tuumaenergia kasutuselevõtu poole liikuda võttis Eesti riigikogu vastu 12. juunil 2024, andes sellega põhimõttelise toetuse tuumaenergia arendamisele Eestis. Riigikogu otsus kohustas valitsust alustama vajalike seaduste ettevalmistamist − muu hulgas tuleb luua tuumaohutust reguleeriv järelevalveasutus ning täiendada õigusakte, et tuumajaama rajamine oleks võimalik.
Teisisõnu, tuumaenergiast sai Eestis ametlikult üks tulevikuenergia variant, mille lisandumist on riik asunud tõsiselt ette valmistama. Märkimisväärne, et äsja arutas tuumaenergiat ka Läti valitsus ning otsustas alustada Eestiga läbirääkimisi, kuidas tuumaenergia kasutuselevõtus teha Eestiga koostööd, võimalik, et osaledes Eesti tuumajaama projektis. Fermi Energia on koostööleppe alusel Latvenergoga uuringuid teinud 2022. aastast alates ning on avatud nii Eesti Energia kui Latvenergo olulisele osalusele Fermi Energias.
Valitsus on andnud märku, et juba käesoleva aasta kevadel algatatakse eriplaneering, mille käigus hinnatakse Fermi Energia valitud BWRX-300 väikereaktorile võimalikke sobivaid paiku Lääne- ja Ida-Virumaal. Riigi eriplaneering tähendab põhjalikke uuringuid − arvestatakse asukohtade senist maakasutust, geoloogiat, põhivõrkudega ühendust, jahutusvee kättesaadavust, keskkonnamõjusid ning kohalike omavalitsuste arvamust. Planeeringu esimese etapi lõpuks selgubki, milline asukoht jaama ehituseks kõige paremini sobib.
Nii Viru-Nigula kui Lüganuse vallavolikogu on andnud nõusoleku planeerimisprotsessis osalemiseks. Oluline on aga silmas pidada, et eriplaneeringu algatamine või ka asukoha valiku kinnitamine paari aasta pärast ei tähenda veel tuumajaama ehitamise otsust, kuid loob eeldused, et kui poliitiline otsus tehakse, on sobiv asukoht ja tingimused välja valitud.
Tehnoloogia on küps
Tuumatehnoloogia on maailmas kasutusel olnud juba üle 60 aasta − esimene tuumajaam alustas tööd 1954. aastal ning praegu töötab maailmas üle 400 tuumareaktori. Soomes ja Rootsis toodavad kokku 11 tuumareaktorit kasumlikult elektrit, mis jõuab merealuste ühenduste kaudu Eestisse ja Leetu.
Seega ei ole tuumaenergia mingi tundmatu "kosmoseteadus", vaid küps ja toimiv tehnoloogia, mida on aja jooksul pidevalt täiustatud.
Nüüd arendatavad väikesed modulaarreaktorid (SMR) põhinevad suures osas senistel kogemustel. Näiteks Kanadas ehitust alustanud Darlingtoni projekti ja ka Eesti esimese väikereaktori jaoks valitud GE Hitachi BWRX-300 keeva vee reaktor tugineb 95% ulatuses juba varem tõestatud komponentidele ja lahendustele. See tähendab, et reaktori kütuse-, jahutus- ja ohutussüsteemid on põhimõtteliselt sama tüüpi nagu Soomes 1978. aastast töötanud Olkiluto 1 ja 2 tuumareaktoris. Väiksem jaam kasutab vähem ehitusmaterjale ja ka ehituse aeg lüheneb, jäädes arendaja hinnangul 3-4 aasta piiresse.
Kõik need sammud loovad eelduse, et Eesti esimene väikereaktor saab valmis 2035. aasta lõpuks, aidates asendada Narva vanu jaamu ja pakkudes taskukohast, puhast ja stabiilset energiat nii kodutarbijatele kui tööstusele vähemalt 80 aastaks.