:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2025/05/14/16844108t1hc7f0.jpg)
Eestis ei möödu pea ühtegi päeva, mil politsei ei saaks teateid järjekordsete telefonikelmuste kohta, kus inimestele helistavad tundmatud, esitlevad end mingite tähtsate tegelastena ning esitavad legendi, mille kohaselt on ohvri lähedane põhjustanud õnnetuse, mistõttu on vaja raha maksta. Või veendakse inimest mingil ettekäändel edastama oma isikuandmeid või paroole, esitledes end kas panga, politsei või telefonifirma esindajana.
Võib tunduda uskumatu, kui kergemeelselt kipuvad inimesed petiseid uskuma ja kui suuri summasid nad kelmidele loovutavad.
Nendest lugudest ilmneb ka tõsiasi, et paljud inimesed hoiavad kodus suuri sularahasummasid, mida nad siis kurjategijaile neid usaldades üle annavad.
Peamiselt on ohvrid venekeelsed ja üldjuhul ka juba eakamad inimesed, kellega välismaalt helistavad kelmid keelebarjääri puudumise tõttu hõlpsamini jutule saavad.
Sellised pettused on toimunud meil juba pikemat aega ning tundub kummaline, et inimesed endiselt nende õnge lähevad ja usuvad, et kriminaalmenetlus väidetava õnnetuse puhul on võimalik raha eest lõpetada või et pank palub oma konto kaitseks inimesel kuhugi oma pangakaardi edastada. Sest üleskutseid igasuguste võõraste helistajatega ettevaatlik olla on ju ka ametivõimude poolt hulgaliselt olnud.
Ent see näitab sedagi, et need inimesed ei ela Eesti inforuumis, ning see teeb nad ka haavatavamaks. See on üks elementaarne näide, miks on inimestele endile kahjulik, kui nad kohaliku eluga, sealhulgas varitsevate riskide ja ohtudega kursis pole.