/nginx/o/2023/10/11/15647785t1h8ba7.jpg)
/nginx/o/2025/05/19/16856844t1h5f00.jpg)
Hiljuti lükkasid Reformierakond ja Eesti 200 parlamendis tagasi − hääletusest loobunud sotsid ja suurem osa isamaalastest ei viibinud saalis − Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku korraldada rahvahääletus põlevkivienergeetika tuleviku üle.
Samamoodi nagu kõlavad kurtidele kõrvadele ekspertide hoiatused valitud kliimaideoloogia hukutava mõju kohta Eesti energiasõltumatusele. Tekkinud on skisofreeniline olukord, kus meie ees seisva energiaprobleemi tõsidusest saavad aru praktiliselt kõik peale valitsuse ja ametkondade.
Eesti on kahtlemata olnud läände pürgimisel edumeelne ning Nõukogude taagast vabanemiseks tuhiseti läbi üheksakümnendate ja nullindate entusiasmi ning julgusega, mis tekitas mujal maailmas imestust ning andis ühtlasi usalduskrediiti. Euroopa nõudeid järgiti veel täpsemalt kui saksa täpsus ning banaani kõverus väänati vajaduse korral sirgeks. Küllap mindi paljude asjadega liiale, kuid aken Euroopasse löödi valla ning tõestati, et Eesti on väärt laua taha lubamist. Praeguseks on aga oluliselt muutunud nii ümbritsev keskkond kui ka olud meie enda ühiskonnas − ilveslikult öeldes ei vii meid enam edasi see, mis meid siia tõi.
Meil on aeg tunnistada, et Eesti on võtnud endale energiapoliitikas liiga ambitsioonikad eesmärgid, mille täitmine ei ole reaalne.
Suurriikide käitumine ja roll maailmas on viimase kümnendiga saanud hoopis teistsuguse näo ja olemuse ning eile enesestmõistetavana tundunu ei pruugi täna enam kehtida ja homme võib see olla juba vastupidiseks muutunud. Sellistes oludes on vajalik palju ratsionaalsem ja pragmaatilisem käitumine − ehk isegi protektsionistlikum.
Meil on aeg tunnistada, et Eesti on võtnud endale energiapoliitikas liiga ambitsioonikad eesmärgid, mille täitmine ei ole reaalne. Õigemini eesmärgid võib küll täita, kuid kaasuvad probleemid ületavad üsna suure tõenäosusega majanduse ja ühiskonna taluvuspiiri.
Sellistel "kaalukausi hetkedel" tasub lugeda põhiseaduse preambulit, mis paneb eestlastele südamele kindlustada ja arendada riiki nii, et eesti rahvus, keel ja kultuur säiliksid ka tulevastele põlvedele. Kõlab siin kontekstis võib-olla paatoslikult, kuid energiasõltumatus või -sõltuvus on tänapäeva maailmas piisav alustala, mis võib riigi ja rahvuse tuleviku määrata.
Siit jõuame energiamajanduse arengukavani (ENMAK), mis peaks kirjeldama, kuidas tagada meie riigi energiasüsteemi jätkusuutlikkus. Selmet taandub kõik hoopis Euroopast väljapakutud suuniste hoogsale ülevõtmisele ning takkapihta veel kraadi võrra kangemaks keeramisele.
Lähtepunktiks on võetud rahvusvahelised seisukohad, kuid sealjuures ei ole arvestatud Eesti olude ja huvidega. Veelgi enam − puuduvad analüüsid, mis veenaksid, et tegemist on teaduslikult läbi kaalutud ja arvutatud otsustega.
Teoorias on loomulikult võimalik Eestis unistada igasugu energialahendustest, kuid reaalsuskontroll tuleb läbida küsimusega, kas nende kinnimaksmine on majanduslikult mõistlik ja võimalik. Näite saab tuua kaubanduskeskuste parkimiskohtade elektrifitseerimise plaanist − oleks huvitav teada, mitu inimest, kes ei ole ametnikud, arvavad, et see on praegusel hetkel mõistlik nõue.
Midagi pole parata, me peame Euroopale teatama, et Eesti hinnangul ei ole võimalik täita eesmärki, mille kohaselt toodetakse 2030. aastast 100% Eesti aastasest sisemaisest elektritarbimise kogusest taastuvatest allikatest. Ülisuur osakaal mittejuhitavat elektritootmist muudab väga keeruliseks ja väga-väga kalliks sageduse hoidmise.
Kes sageduse hoidmise asjus selgitust soovib, siis tõsielulise näite saab tuua Hispaaniast, kus suure tõenäosusega just pinge kõikumine tõi kaasa kümnete miljonite inimeste elektriühenduseta jäämise. Energeetikaeksperdid on aga juba ammu hoiatanud, et sõltuvus päikese- ja tuuleenergiast võib muuta elektrivõrgu katkestuste suhtes oluliselt haavatavamaks.
Aeg on "me täidame kõik normid" mantra unustada. Tähele tuleb panna ka toimuvaid olulisi muutusi Euroopa poliitikas, kus hiljutise näitena on Prantsusmaa asunud avaldama survet Euroopa Liidu roheregulatsioonide leevendamiseks. Tegemist on kaaluka argumendiga, miks Eesti peab energiamajanduses tehtavad poliitilised valikud põhjalikult läbi kaaluma ning riigina iseenda konkurentsivõimet mitte kahjustama.
Eeltoodust lähtudes on ilmselge, et ENMAKiga planeeritav põlevkivisektori sulgemine on põhjendamatu ning Eesti inimestele ja majandusele otseselt kahjulik eesmärk. Põlevkivi on küll rahvuslik rikkus, mis kuulub kõigile meie inimestele, kuid ometi tahavad ametnikud paika panna, mida sellega teha tohib.
Seni kui pole usaldusväärseid ja kontrollitud alternatiive, ei saa seda majandusharu lihtsalt hävitada. Ja paratamatult on tegemist ka julgeoleku küsimusega, sest põlevkivisektoris kaduvate töökohtade asendusettevõtted peaksid Ida-Virumaal juba hoogsalt kerkima. Ei paista seda hoogu.
Arvestades energiapoliitika kriitilist tähtsust Eesti majanduse ja rahva käekäigu seisukohast lähitulevikus, on erakordselt oluline, et otsuseid ei tehtaks kiirustades või poolikutele andmetele tuginedes. Meretuuleparkide piinlik asjaajamine näitas, millise tulemuse saame, kui sellise kaaluga otsuseid valmistatakse ette kabinetivaikuses. Koalitsioon võis küll tagasi lükata rahvahääletuse ettepaneku põlevkivienergeetika tuleviku kohta, kuid jätkame surve avaldamist, vältimaks olukorda, kus Eesti juhitakse valitsuse tahtel energiahauda.
Energiasõltumatus puudutab otseselt meie julgeolekut, sest elektrita Eestimaad ei päästa isegi kaitsekulude tõstmine 5%-ni SKPst. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika − nii ka energeetikas.