VIRVE OSILA ⟩ Hea ja kurja vastasseis

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Märtsitaevas veidi enne päikesetõusu erutas mind alati: une ja ärkveloleku piiril tajusin seda kui läheneva kevade ergastavat teretust, mis andis lootust ja mõnel valusal ajahetkel ka lohutust. Et elu läheb edasi. Tänavu lõikab see mu silmadesse ärevalt nagu kauge kahjutule kuma.

Kõige rohkem piinab mind see jõuetu abituse tunne. Tahaksin midagi teha, kuidagi aidata, aga ei oska, ei suuda. Need väikesed rahalised annetused, mida minusugused vaesuse piiril olevad vanurid saavad teha, on kõigest piisake meres. Valu väljaelamiseks olen kirjutanud luuletusi, aga ka see ei vabasta ängist. Õnneks on meie inimesed abivalmid, helded-lahked. Valitsuse ja üksikisikute tasandil tehakse Ukraina abistamiseks kõik, mis võimalik, ja vahel rohkemgi.

Samas pole protestimeelsed kuhugi kadunud. Tänavaile küll enam ei tulda, aga sotsiaalmeedia meenutab kahjurputukate levilat: mõeldakse välja ja levitatakse selliseid totrusi, mille kohta muinasjutuvestja ütleks, et ei saa kirjas kirjeldada ega jutus jutustada. Kes seni otsisid ja avastasid süvariiki, leiavad nüüd üles Ukraina väidetavad salalaborid. No mida veel?!

Kuid isegi sellisel ajal, kui kogu maailm on šokis, kui purustatakse linnu ja tapetakse lapsi, kui miljonid on sunnitud kodumaalt põgenema, jätkab nii mõnigi toonane tänitaja sotsiaalmeedias ilkumist meie riigi ja isegi selle kohutava sõja üle.

Ikka ja jälle meenub mulle see antivakserite ja teiste "vabadusvõitlejate" veebruarikuine protestimarss. Kas seal osalejail on praegu pisutki piinlik? Kas sellele aktsioonile järgnevas riigikogu infotunnis ekrelastest saadikute küsimused on nüüdseks nende peades vastuse saanud? Toona küsiti kümneid kordi Kaja Kallaselt, miks meil valitseb diktatuur ja miks meil on politseiriik. Iga peaministri vastus tekitas uusi samateemalisi küsimusi, kuni lõpuks ülbelt saalist välja marsiti.

Arvan või õigemini loodan, et nüüd on need küsijad telepildis nähtavate uudiste põhjal lõpuks ometi aru saanud, mis on diktatuur, kuidas on elada politseiriigis ja mida see punane diktaator rahuliku naaberriigi ja selle rahvaga teeb. Kuid isegi sellisel ajal, kui kogu maailm on šokis, kui purustatakse linnu ja tapetakse lapsi, kui miljonid on sunnitud kodumaalt põgenema, jätkab nii mõnigi toonane tänitaja sotsiaalmeedias ilkumist meie riigi ja isegi selle kohutava sõja üle. See teeb samuti haiget. Oma riiki tuleb armastada, riigikorda tuleb austada, sest riik − need oleme ju meie ise ja meie siin elame senini rahus.

Mu lähedane sugulane, kelle isa mõrvasid punased koduteel veidike enne tütre sündimist, ütles resigneerunult: "Ma sündisin sõtta, ilmselt ma ka suren sõtta…" Üks minu sõbratar ütles mõne aja eest, et teda häirib vanaduse juures kõige rohkem see, et surm võtab võimaluse näha seda, mis edasi saab. Nüüd ütleb ta, et ei tahagi enam teada… Sääraseid mõtteid olen viimasel ajal pidanud palju kuulma ja mõlgutan neid ka ise ning see teeb samuti kurvaks.

Praegune aeg selekteerib eriti hästi välja, kes on kes. Mind väga ei häirigi, kui Narvas elav taat imetleb Putinit, õigustab tema režiimi ja usub räigeid valesid, sest muud ta ei tea ja polegi tahtnud teada. Ta ise on Eestis rahulikult elades vanaks saanud, aga kui RTRis Solovjov kinnitab, et meil siin venelasi diskrimineeritakse, siis ta usub seda. Ning seepärast on ta veendunud ka selles, et Ukrainas toimuv on mõeldud vene inimeste päästmiseks.

Aga kui eesti mees, kelle sugulasi on küüditatud, kes sünnist kuni keskeani on elanud okupatsiooni tingimustes, ütleb praegu, et see sõda on õigustatud ja Putin on tubli mees, siis see võtab mul seest õõnsaks. Ühel unetul ööl, kui mõtete sasipundar väga suureks läks, tabas mind äkki veider uid, et võib-olla on Putin lugenud Oskar Lutsu "Kevadet". Joosep Toots värvis maakera punaseks, sest temal muud värvi polnud. Vladimir Vladimirovitš tahab maakera ka punaseks värvida, aga hoopis sellepärast, et punane on vere värv ja see talle meeldib. Ainult et hoogsalt värvides tulevad punase sisse suured mustad laigud…

Siin kirja pandud mõtete seas on mul veel üks soov ja üks palve. Soovin, et poodidest ära korjatud Vene ja Valgevene toidukaup müüdaks ikkagi maha, selle eest on ju hankijad juba maksnud. Aga kauba eest saadav raha tuleks Ukrainale annetada; toidukauba äraviskamine ei tee mingitki kahju vägivallariikidele, see on lihtsalt arutu raiskamine.

Ja palun Eesti inimesi mitte muutuda russofoobideks. Rahvustevahelist vaenu pole küll vaja! Meie vene inimesed on ju MEIE inimesed: siin on meie kõigi kodud, pered, töö ja elu. Mul on nii palju häid tuttavaid vene inimeste seas, vene rahvusest arstid on mul elada aidanud, ma ei ole kunagi mõelnud nende rahvusest, vaid sellest, et nad on head inimesed. Ükski rahvas ei ole halb, erinevate rahvaste seas on õnnetuseks halbu inimesi, kes teevad palju kurja, ja heade kohustus on neid takistada. Olen kunagi ühes luuletuses kirjutanud: "kurjus on kui palavik, kui valu…" Kahjuks on seda peaaegu võimatu ravida, aga selle haiguslikku levikut tuleb ohjeldada.

Siinkohal meenub mulle jälle Eri Klasi kunagi öeldud mõte, et heategu on ka see, kui sa ei tee halba. Kui lihtne! Kui õige! Praegu, mil varajane koidik näib mulle kevade teretuse asemel kahjutule kumana, on suur halb juba sündinud, kuid meie ei tohi oma seesmisel heal lasta surra. In spiro, spero! (Kuni elan, loodan!)