Raivo Vare: ebaõiglusest ei sünni kunagi head

RAIVO VARE, vaatleja Foto: Konstantin Sednev/Postimees Grupp

Maailm on tõesti muutunud. Pandeemia-, toorme- ja energiahindade, tarne- ja toiduainehindade kriisile lisaks tekitas Venemaa veel ühe.

Soovides kujundada maailma ja konkreetselt Euroopa julgeolekuarhitektuuri ümber oma soovide järgi ning ihaledes saada üheks kolmest otsustajast maailmas toimuva üle kõrvuti USA ja Hiinaga, aga ilmselt kantuna ka eluaegse presidendi isiklikust ajalukku mineku soovist, alustas Venemaa ultimaatumi esitamisega kollektiivsele Läänele.

Normaalne inimene ju ei lähe tapma naabrit, vägistama tema naist ja hävitama tema lapsi isegi siis, kui tolle eluviis või käitumine talle ei meeldi?

Mäletate, detsembris nõuti NATO-lt ja USA-lt üleolevas toonis, et viimane kobigu Euroopast minema ning NATO korjaku oma kodinad kokku, nagu ütles täiesti ebadiplomaatiliselt ülbelt Vene Föderatsiooni välisministri asetäitja Rjabkov, ning tõmbugu tagasi sisuliselt nõukogudeaegse Varssavi pakti piirijoonele. Mille ajaloolisi paralleele armastavad kommentaatorid ristisid kohe Stalini-Batukhaani jooneks. See tähendab enam-vähem seda joont kaardil, milleni need vallutajad omal ajal jõudsid.

Esimese demonstratiivse sammuna sel teel alustas Venemaa Euroopas teise maailmasõja järel pretsedenditut sõjalist agressiooni oma naaberriigi ja president Putini poolt väidetavalt isegi mitte oma vennasrahva, vaid lausa sama rahva − ukrainlaste vastu. Soovides neid "vabastada" väidetavast natsismist ja kasutades otsitud õigustusena väidetavat genotsiidi Donbassis. See, mis järgnes, on juba ajalooks muutumas, kuid mõnigi küsimus vajab veel kord käsitlemist. Sest see sõda on ebaõigluse apoteoos olemuslikult.

Alustagem sellest, miks täiemõõdulist sõjalist sissetungi Ukrainasse nimetatakse Putini enda poolt ja nüüd ka seaduse jõul Venemaal ikka veel kangekaelselt mitte sõjaks, mida ta füüsilises mõttes ja kõigi puhtsõjaliste kriteeriumide järgi kaheldamatult on, vaid "erioperatsiooniks".

Jätame kõrvale selle valelootuse, mida Kremlis hellitati, et Ukraina langeb nagu küpse õun Venemaa rüppe. Sellel "nimetamise mängul" on ka juriidiline põhjus. Sest sissetungiga rikkus Venemaa mitmeid tsiviliseeritud ja rahvusvahelise õigusega määratletud sõjapidamise reegleid. Need pandi vormiliselt paika alates esimese maailmasõja eelsest ajast ning nende üks olulisem algusaja autor oli muuseas Vene keisririigi esindajana rahvusvaheliselt kuulus jurist, Pärnus sündinud Friedrich (Fjodor) Martens.

Lisaks sellele ka Venemaa kehtiva siseriikliku õiguse seisukohast on sellise sõja algatamine kasutatud viisil ebaseaduslik. Kui aga nimetada see agressioon erioperatsiooniks, siis see mahub siseriiklikesse seadusraamide tõlgendusse soovi korral mingil määral ka ära. Kuigi mitte mingil juhul rahvusvahelise õiguse seisukohast.

Muidugi, üks olulisemaid tsiviliseeritud sõjapidamise rahvusvaheliselt tunnustatud reegleid on tsiviilisikute maksimaalne säästmine. Nende teadlik ja tahtlik sihtimine ning hävitamine aga on rahvusvahelise õiguse mõttes sõjakuritegu, inimsusevastastest hirmutegudest aga ei taha rääkidagi. Kusjuures need kuriteoliigid ka ei aegu. Igaüks, kel on vähegi silmi ja aru, peab aga paraku olema tunnistajaks sellistele jõledustele Venemaa algatatud sõjas ukrainlaste vastu.

Kas "denatsifitseerimine" tähendab tõesti Ukraina asulates elamukvartalite maamunalt pühkimist, elanike värdjalikku tapmist, vägistamist, röövimist ja lagastamist? Ja siis sinisilmselt Kremli propagandakanalites selle süü panemist ukrainlastele endile?

Kas siis tõesti Putini terminoloogias sama rahva, laiemalt Venemaal armastatud terminiga "vennasrahva" esindajate, eriti naiste ja laste tapmist ning vigastamist, ühiskonna normaalset toimimist halvavat hävitustööd, nälja, janu ja viletsuse toomist "vendadele" õigustab see, et nende valitsus või elukorraldus ei meeldi? Seda enam, et suurem osa kannatustest ja hävitustööst on langenud osaks just venekeelse enamuselanikkonnaga Ukraina piirkondadele, keda pidavat "kaitstama".

Kuhu on jäänud juhindumine vene rahva sajanditega kujunenud elutarkustest? Näiteks et oma põhikirjaga võõrasse kloostrisse ei minda või et vägisi armsaks ei saa! Kristlikest normidest, mida sama õigeusku jagavad rahvad peaksid loomulikult järgima, ma enam ei räägigi. Selle asemel tulevad Venemaalt faktid, kuidas näiteks kümne käsu sekka kuuluva kuuenda käsuga "Ära tapa!" plakati eest kirikupühal kiriku ees (!) arreteeritakse ja karistatakse kohtu arvates "Vene relvajõudude diskrediteerimise" paragrahvi alusel... Kuhu edasi?!

Inimesed, tulge mõistusele! Lõpetage jumalakartlikult viivitamatult inimvihkajalik tapmine! Isegi kui teile miski ei meeldi, pole see inimlik ega kristlik! Normaalne inimene ju ei lähe tapma naabrit, vägistama tema naist ja hävitama tema lapsi isegi siis, kui tolle eluviis või käitumine talle ei meeldi? Ent kui te siiski selleni langete ja selle ühes või teises vormis heaks kiidate, siis pole midagi parata: leppige ka sellega, et aru pähe panevad tagajärjed saabuvad teile varem või hiljem...

Aleksander Nevskile omistatakse ütlust: "Kes meile mõõgaga tuleb, see mõõga läbi ka hukkub." Aga see pole vene rahva monopol: see kehtib ka ukrainlaste, soomlaste, leedukate, eestlaste või poolakate jt puhul. Ja paraku on ka vendlusega läbi. Nagu lauldakse ühes kuulsamas ukrainlaste laulus (Anastasia Dmitruki lugu) selges vene keeles: "Me ei ole enam kunagi vennad..."