K, 28.09.2022

Kasvav võim sunnib ametnikud poliitikute rolli

Anvar Samost
, ajakirjanik
Kasvav võim sunnib ametnikud poliitikute rolli
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ajakirjanik Anvar Samost.
Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Eesti tippametnikel on probleem. Ei, see probleem ei ole endine riigiametnik Meelis Oidsalu, kes pika ja asekantsleri ametis lõppenud bürokraadi karjääri järel asus tööle ajakirjanikuna, kuigi tema on kindlasti selle probleemi üks osa.

Probleem on laiem ja hüüdis tulles aastaid tagasi. Ametnike ja eriti kõrgemate ametnike kätte on Eesti poliitikute võimekuse kahanedes koondunud üha suurem võim kõige selle üle, mis tegelikult oluline on.

Kuidas saab see olla probleem, vähemalt ametnike enda, kui mitte laiemas vaates? Väga lihtsalt: võimuga on Eesti avatud ja konkurentsitiheda meediaga ühiskonnas alati kaasnenud vastutus ning kohustus oma tegevusi, valikuid ja eesmärke selgitada. See on midagi, milleks valijate mandaadita võimu juurde jõudnud inimesed reeglina valmis ei ole.

Varem pidid aru andma poliitikud. Ametnikud võisid tagaplaanil olla, välja arvatud ehk üksikutel juhtudel, kus selgelt oli tegu ametkondliku ebaõnnestumisega või poliitikute sooviga saata ajakirjanike ette enda asemel ebamugava teema summutamiseks või lihtsalt argusest keegi muu.

Võimuga on Eesti avatud ja konkurentsitiheda meediaga ühiskonnas alati kaasnenud vastutus ning kohustus oma tegevusi, valikuid ja eesmärke selgitada. See on midagi, milleks valijate mandaadita võimu juurde jõudnud inimesed reeglina valmis ei ole.

ANVAR SAMOST, ajakirjanik

Üle 15 aasta on olnud juttu riigikogu valitsuse kummitempliks muutumisest, parlamendis tegutsevate rahvasaadikute vähesest autonoomiast ja nappidest võimalustest − eriti opositsioonis − valitsuse liikmetega võrreldes. Viimaste kabinettide puhul on aga häirivalt tihti küsitav juba ka see, kas üks või teine strateegiline valik pärineb erakonna programmist, kas või tagatoast, ja on esindatud ministri poolt või on tegu ametnike poolt ministrile ette lükatud agenda teostamisega.

Ammu on teada, et iga uus minister kohtab ametnike katseid ta ära kodustada. Kui ministri kalender on nädala ulatuses varahommikust hilisõhtuni täidetud tähtsate, kuid poliitilisse agendasse mittekuuluvate teemade-kohtumistega, siis on üsna kindel, et enne tulevad uued valimised või valitsuskriis, kui mingid soovimatud poliitilised muutused, mille saabumist ministri erakond valimistel lubas, rakendamise või isegi väljatöötamiseni jõuavad. Kui minister hakkab mugavusest avalikkuse ees esitama arengukavadest või Brüsselist pärinevaid ning ametnike kokkukirjutatud jutupunkte, siis saavadki need peagi tema keskseks agendaks. Seda teadis 50 aastat tagasi sir Humphrey, kelle tsitaadid tänase Eesti kontekstis enam eriti koomilised ei tundu.

Koroonakriis on ametnike võimu kiiresti süvendanud. On tuntud näited, kus sadade tuhandete inimeste õigusi oluliselt piiranud meetmed sündisid sama hästi kui poliitilise osaluseta. Valitsus vormistas need nähtava aruteluta ning vormis, mis tegi nende vaidlustamise keeruliseks ja lükkas kohtuvõimu sekkumise kaugesse tulevikku. Saadud kogemust on ametnikud laiendanud kiiresti teistes valdkondades, enamasti muide ilma igasuguse kurja kavatsuseta.

Vähem silmapaistev näide pea üksnes ametnike valikute najal kulgeva, kuid väga paljusid inimesi oluliselt mõjutava poliitika kohta on energeetika. Alates Juhan Partsi lahkumisest tema seitse aastat kestnud kahe ametiaja järel 2014. aastal on Eesti majanduse konkurentsivõime ja julgeoleku vaates keskse valdkonna juhtimine vahelduvate ministrite vahelduva saamatuse tuules olnud kahe tippametniku − irooniliselt energiaministriks hüütava asekantsleri Timo Tatari ning riigi põhivõrgumonopoli juhi Taavi Veskimägi suunata.

Saksamaa eksimusi korranud mugavusvalikute tulemusel sai Eestist napid paar aastat enne Venemaa kallaletungi Ukrainale riik, kes pole enam elektri netoeksportija ja kus ei ole uusi investeeringuid tootmisvõimsustesse sama hästi kui tehtud. Sõltume varustuskindluses ilmast ja teiste sama ekslikke või veel lühinägelikumaid otsuseid teinud naabrite võimalustest. Kes vastutab, kes on süüdi? Mitte kius, vaid absoluutselt möödapääsmatud ja põhjendatud küsimused, millele peab sarnaselt koroonakriisi eksimustele saama vastused. Kui neid vastuseid ei saa anda otsustamisest loobunud ministrid, siis peavad neid andma tippametnikud.

Sama käib välisluureameti juhi ametist RMKsse tööle võetud Mikk Marrani kohta. Meelis Oidsalu teeb oma endiste kolleegide näkku valgust suunates Eestile pikaajalise kasuga suure teene, ehkki isiklikus plaanis pole siin midagi meeldivat vastu saada võimalik.

Märksõnad
Tagasi üles