ANVAR SAMOST ⟩ Koolide lõpuaktustel tähistame Eesti tegelikku iseseisvuspäeva

Anvar Samost
, ajakirjanik
Copy
Ajakirjanik Anvar Samost.
Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Siin-seal oli veel paar päeva pärast jaanipäeva ja võidupüha majadel ja hoovides näha Eesti lippe lehvimas. Ehkki seaduse järgi võib lipp olla teistel öödel peale selle, mis nende päevade vahele jääb, heisatud vaid valgustatult, siis küllap valged ööd ikka tähendavad, et keegi reegleid rikkunud ei ole. Vastupidi, millal siis veel sinimustvalgest rõõmu tunda, kui mitte aasta nendel päevadel, mida paljud põhjusega Eestis kõige kaunimaks peavad.

Aga tean, et oli peresid, kus lipp läks masti juba mitu päeva enne võidupüha, tähistamaks tütre või poja keskkooli lõpetamist.

Kuulun ka ise nende sekka, kelle laps kevadel gümnaasiumi lõpetas. Istusin aktusel, vaatasin ja kuulasin lõpetajaid, vanemaid ja õpetajaid ning mõtlesin, et just need sellel nädalal üle kogu Eesti toimunud lõputunnistuste kätteandmiste pidulikud hetked ongi tegelik Eesti iseseisvuspäev.

Noortest inimestest sõltub see, kas Eesti jääb, kasvab, areneb ja võidab. Tulgu head või halvad ajad, teisi Eesti asja edasiviijaid ei ole.

Iga põlvkond, iga aastakäik on loomulikult erinev. Selle nägemiseks ei pea käima paljudel lõpuaktustel või elama 50aastaseks. Loomulikult aitab näha, kui endal on lapsed ja nendel on sõbrad või siis sarnaselt minuga on võimalus käia mõned korrad aastas keskkooliõpilastele mõnda tundi andmas. Veel parem, kui on mingi ettekujutus sama aastakäigu noortest mõnes naaberriigis.

Noortest inimestest sõltub see, kas Eesti jääb, kasvab, areneb ja võidab. Tulgu head või halvad ajad, teisi Eesti asja edasiviijaid ei ole.

ANVAR SAMOST, ajakirjanik

Keskkoolipingist ellu astujatega suhelnult olen Eesti suhtes väga lootusrikas. Need tunded ja väärtused, mida mäletan laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise aastatest, on kõik olemas, aga vabas maailmas kasvanutel on ka kogemust ja hoiakuid, mida minu põlvkonnal ei saanud olla.

Kas see on uskumatu, et Eesti riik ja rahvas on oma noorte inimeste harimisega nii hästi hakkama saanud?

Ühelt poolt võib öelda, et on küll, sest raha on Eestis ikka veel palju vähem kui nendel rahvastel, kes 50 aastat Nõukogude okupatsiooni all elama ei pidanud. Samal põhjusel on ka ühiskond muu Euroopaga võrreldes rohkem katki, kuid see-eest vaade tulevikku on olnud palju selgem ja sihid paigas, lausa kirjutamata ühiskondliku kokkuleppena.

Tõsi, kohe kui võimalik oli, oleks õpetajatele pidanud maksma paremaid palkasid. Venekeelsetes peredes kasvanud kaaskodanikud oleks tulnud eestikeelsetesse koolidesse tuua palju varem.

Teiselt poolt on Eesti haridusse panustanud rohkem ja tulemuslikumalt kui meie saatusekaaslased Lätis ja Leedus. Kutseharidus tehti valdavalt korda kiiresti, kõrgharidus on kõigile kättesaadav ja ei ole pihustunud kümnete ülikoolilaadsete asutusekeste vahel. Eesti põhi- ja keskharidus on ühetaoline ning ka väikeses koolis saab üldjuhul teadmised ja oskused, mis ei katkesta andekate teekonda. Uued riigigümnaasiumid on muljetavaldavad nii hoonete kui antava õpetuse poolest. PISA testide tulemusi, kus Eesti õpilased maailmas parimate hulka kuuluvad, teame kõik.

Aasta eest kirjutas The Sunday Times pika-pika loo Tallinna tavalisest keskkoolist, mida mainekas ja tõsiseltvõetav ajaleht tõi brittide haridussüsteemile eeskujuks. Usun, et nad ei eksinud milleski. Eestis päriselt ongi palju koole, kust saab maailma paremikku kuuluvat haridust.

Eesti noored, kes edasi õppida tahavad, ei jookse massiliselt ja iga hinna eest välismaa ülikoolidesse. See on suur saavutus, mille väärtusest eriti ei räägita.

Ega meil pole ka olnud valikut. Nii väike rahvas nagu eestlased peab vähemate inimestega alati rohkem tegema ja vähemalt alateadlikult saame me sellest aru. Eesti hariduspoliitikat on teinud kümned haridusministrid, erinevad valitsused ja selles on osalenud kõik parlamenti kuulunud erakonnad. Oleks aus öelda, et tulemus kõikidele vigadele vaatamata on hea.

Veel olulisem on, et õpetaja kutse väärtustamisega, millega viimase paari aasta jooksul on järjekindlamalt algust tehtud, ei jääks me raamatupidamislikel kaalutlustel poolele teele. Õpetaja ameti maine on püsivalt kasvanud, samas suunas liigub tasu. Sel aastal läheb ülikoolidesse õpetajaks õppima hüppeliselt rohkem noori kui varem. Neil on usk, et Eesti riik teeb asju õigesti. Olen seda ise nendega rääkides kogenud ja ütlen: ärme vea noori ning Eesti tulevikku alt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles