JUHTKIRI ⟩ Joogivee kättesaadavus on inimõigus

Veekraan. Foto: Peeter Langovits

Väga paljudes piirkondades üle maailma ei ole puhta joogivee kättesaadavus inimestele elementaarne. Eestis on õnneks nii, et veepuudust siin pole ning poolteist aastakümmet tagasi tehti väga pajudes omavalitsustes põhjalik vee- ja kanalisatsioonisüsteemide renoveerimine. Selle tulemusel vähenesid veekaod ning ka joogivesi ise muutus kvaliteetsemaks.

Muidugi, kui vee-ettevõtjad praegu väidavad, et vee hind pole inimestele sellest ajast tõusnud, siis see ei vasta kuidagi tõele: tõusnud hind on ja kohati suisa kordades. Inimestele on seda põhjendatud investeeringutega, mis tagab lõpuks kvaliteetsema teenuse, kuid ärgem siiski unustagem, et investeeringud tulid suuremalt jaolt Eurooa Liidu toetusena.

On mõistetav, et investeeringud vee- ja kanalisatsiooniteenust pakkuvas ettevõttes pole kunagi ühekordsed ega lõplikud − seadmed ja süsteemid kuluvad ning neid tuleb uuendada ning vahetada ka edaspidi. Arvestada tuleb ka muude kulude kasvu. Ent tänapäeva Euroopas on vee kättesaadavus inimõigus ning hinnagi poolest ei tohi see muutuda luksuskaubaks, nagu ka elekter ja toasoe.

Kui praegu räägivad vee-ettevõtted, et olemasolev joogivee hind ei kata nende kulusid ja vee hinna tõus on vältimatu, siis seda põhjalikumalt peab riik konkurentsiameti kaudu jälgima eesootavate hinnatõusude põhjendatust ja nende vajadust ka avalikkusele senisest läbipaistvamalt selgitama. Sageli jääb inimestele mulje, et monopoli staatuses ettevõtete hinnatõusutaotlusi erinevate teenuste osutamisel kiidetakse seal ametis liiga kergel käel heaks.