JUHTKIRI ⟩ Eesti elu ei saa korraldada ametnikud, kes seda ei tunne

Maakonnaliinide bussid. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Tänases Põhjarannikus kirjutame järjekordsest riigi plaanist piirkondades ühistranspordikeskusi kokku tõmmata. Kui väidetavalt pole eesmärgiks seekord kulude kokkuhoid, siis jääb üsna arusaamatuks, mis on eesmärk. Reform reformi pärast?

Mida ka ei räägitaks, aga aastaid toiminud ühistranspordikeskuste liitmise mõte jääb mõistetamatuks, selle ainus nähtav efekt on see, et maapiirkondade ühistranspordi korraldamine eemaldub regioonidest veelgi.

Kui sellest aastast kehtestas riik automaksu, siis käis sellega kaasas retoorika, et üks eesmärk on suunata inimesi rohkem ühistransporti kasutama, et vähendada nii autode kasutamist. Lubati ka suure suuga, et ühtlasi peab paranema ühistranspordi kättesaadavus.

Jutt, et maainimesed peaksid autodest loobuma, on praeguses olukorras elukauge ning kui ühistranspordikorraldus peaks järjekordse tsentraliseerimise alla minema, pole mingit põhjust uskuda, et see inimeste tegelikke vajadusi praegusest rohkem arvestama hakkab, pigem vastupidi.

Ida-Viru ühistranspordikeskuses vähemalt on olnud tavaks, et selle esindajad testivad bussiliine pidevalt, ning ühistranspordi liikumist on püütud painutada tegelikele vajadustele vastavaks. Kas see piiratud võimaluste tingimustes alati kõige paremini õnnestub, on iseküsimus.

See, et riik Eesti elu aina rohkem pealinnast tahab juhtida, on muutumas üldisemaks mõtteviisiks. See osutab ilmekalt sellele, et inimesi, kes elavad maakondades, ei usaldata, arvatakse, et pealinnas on ikka rohkem kompetentsi. Paraku võib see pilt olla petlik riigi transpordi eest vastutavatele Tallinna inimestele, kes naudivad seal häid transpordiühendusi, mis on neile erinevalt muu Eesti elanikest tasuta.

Kabinettides võib ju kaartidele jooni vedada, graafikuid koostada ja tabelitesse numbreid kirjutada, kuid see on pelk illusioon, et sel kombel saab elu sadade kilomeetrite tagant mõistlikult korraldada kõigis Eestimaa nurkades.