Saada vihje

LAURI LAATS Reformierakonna juhtimisõpik: kui sisepoliitikas põleb, räägi julgeolekust

Copy
Lauri Laats, riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees
Lauri Laats, riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Peaminister Kristen Michalil ei lähe praegu libedalt, sest üha uute ja ebameeldivate teemadega kimbutavad valitsusjuhti nii ajakirjandus kui ka opositsioon. Seega on oravad asunud oma tavalisele turvalisele rajale, kus sisepoliitiliste probleemide lahendamise asemel tuuakse lauda julgeoleku teema, mis tuleb üllatusena isegi koalitsioonipartneritele.

Mõnevõrra üllatavalt sai seni pigem vaoshoitusega silma paistnud peaministri komistuskiviks oma protežeele Keit Kasemetsale riigisekretäri ametikoha sobivaks silumine. Eri valitsustega käivad ikka eri inimesed kaasas − see ringlus on poliitikas loomulik −, kuid nimetatud juhul pole tegemist mõne nõuniku või muu tagasihoidliku positsiooniga, vaid riigisekretäri ametiga.

Sisuliselt tähendab see otsus tõsiasja, et peaministri võimule on allutatud tippametnik, kel on valitsuse istungil sõnaõigus ning voli juhtida tähelepanu asjaolule, kui valitsuse planeeritavad õigusaktid ei ole põhiseaduse ja teiste seadustega kooskõlas. Jääb põhjendatud kahtlus, kas tänuvõlg kõrge ametikoha eest ikka lubab seda tööd objektiivselt teha.

Reformierakonna valulik reaktsioon Kasemetsa-teemale on muret tekitav − peaminister kaotas riigikogu infotunnis enesevalitsuse ning nimetas küsijat lolliks, korruptsioonivastase erikomisjoni kutse saadeti pikale lainele ning teema hääletati päevakorrast hoopis välja. Isegi komisjoni juhi tagandamisega ähvardati, kuigi seda hiljem agaralt eitati.

Vanasõnagi ju ütleb, et õige hõlma ei hakka keegi − miks siis selle kõigega end vaevata? Veel enne ametisse asumist jookseb lati alt läbi ka Kasemets ise, kes peaks tippametnikuna tunnetama avalikkuse ootust asjas selgust saada ning olema aktiivselt huvitatud oma pädevust ja professionaalsust tõestama. Selmet ollakse vagusi kui kuldid rukkis.

Kaitsekulud peavad suurenema, aga mitte peaministri intervjuude tulemusel, vaid koos põhjaliku plaaniga, mis kärbib oluliselt riigiaparaati ning toetab majanduse tugevdamist ja kasvule pööramist.

Ajakirjanikud on teinud tõsist tööd pankrotti maandunud Nordica dokumentidega ning nii kirjutas Eesti Ekspress (22.01), kuidas Kristen Michal kinnitas kliimaministri ametis, et tema lennufirma peale rohkem maksumaksja raha kulutada ei luba, kuid samal ajal anti ettevõttele 1,5 miljonit eurot KredExi vahendusel. Riigikogu infotunnis (22.01) selleteemalistele küsimustele vastates kordas peaminister kui mantrat, et krediit Nordicale avati 2020. aastal, mil oli võimul hoopis teine valitsus.

Tegemist on demagoogia õpikunäitega, kus iga küsimust pareeritakse faktiga, mis vastab osaliselt tõele, kuid sisuliselt ei loo selgust, miks otsustati lisaraha andmist avalikkuse eest varjata. Endiselt on õhus ka küsimused, miks valiti hiigelpalgaga nõustajaks pehmelt öeldes kirju minevikuga konsultatsiooniettevõte ning kas Nordica nõukogu liige suunas otsuse nende kasuks teadlikult. Võib juba ette aimata, et juhul kui parlamendi korruptsioonivastane erikomisjon soovib peaministrit sel teemal koosolekule kutsuda, tuleb taas vastuseks, et tegu on vaid opositsiooni palaganiga.

Omamoodi palagani pani püsti aga ka peaminister ise, teatades raadioeetris ja sotsiaalmeedias, et Eesti kaitsekulud peavad jõudma 5%-ni SKTst. Koalitsioonipartneril, Eesti 200 esimehel Kristina Kallasel jäi üle vaid käsi laiutada ja nentida, et arutelu teema üle pole toimunud ning rahagi sellise otsuse tegemiseks puudub.

Mõistagi tekitab peaministri avaldus laialdase arutelu, mis viitab üheselt, et teema algatamine peab juhtima tähelepanu kõrvale muudelt probleemidelt. Segadused Rail Balticu rahastamisega, läbikukkunud kliimaseaduse eelnõu, Eesti Energia 176miljoniline kahjum, Nordica pankrotimenetlus, Kasemetsa-teema jätkuv vindumine − see kõik murendab vaikselt, aga kindlalt Michali kuvandit.

Kristen Michal sai igati sobivalt paatoslikult teatada, kuidas kaitsekulude tõstmise vajadus ei saa kellelegi üllatusena tulla, ning vihjas laenu võtmisele. Kaitsekulude tõstmisel vajab riik juurde 600-700 miljonit aastas ning sealjuures on tõsiasi, et juba olemasolevate laenude intresside teenindamisele kulub sel aastal üle 280 miljoni euro. Nii võib juba ennustada, et hoogtöö korras selle plaaniga edasi minnes jätkuks reformierakondlik maksupõrgu, mis halvab riigi konkurentsivõimet veelgi, ning laenukoormust suurendades − aga riigisektorit mitte kärpides − tüüritakse Eestit maksejõuetuse poole.

Praegusel ebakindlal ajal on kaitsekulude suurendamine arusaadavalt inimlik lootuskiir, et saame rahvana ennetada ja vältida sõja õudusi. Ometi ei saa mööda vaadata asjaolust, et peaministri avaldus on olemuselt populistlik, sest mõned NATO riigid ei ole suutnud täita ammuilma kokku lepitud 2% nõuetki. Eesti võib kulutada kas või 15%, kuid sellest üksi ei piisa, sest liitlased peavad suutma astuda ühtset rivisammu. Vähetähtis pole ka asjaolu, et vaid mõned tunnid enne peaministri avaldust hääletas Reformierakond parlamendis maha opositsioonilise Isamaa erakonna samasisulise seaduseelnõu − sest raha pole.

Selle tõdemusega tuleb parlamendi reformierakondlastega nõustuda, sest vaatamata "maksufestivali" korraldamisele, ei ole riigi rahanduse tulevikuprognoosid kuigi julgustavad. Peaministril tasub põhjalikult tutvuda Eesti tööandjate keskliidu pöördumisega (22.01), kus rõhutatakse, et valitsussektori kulud on kuue aastaga kasvanud 70 protsenti, aga majandus vaid 45 protsenti ning juba sügisel ei leita kuludele enam katteallikaid. Valitsusel puuduvad aga lahendused.

Ma ei väsi koalitsioonile meenutamast, et Eesti tippettevõtjad on teinud riigile ettepaneku moodustada tasuta töötav nõuandev koda, kus erasektor saaks jagada oma kogemusi riigi efektiivsemaks muutmiseks ning aidata kaasa kulude kokkuhoiule. Võib kindel olla, et need inimesed saavad olulisi teadmisi pakkuda ka riigiettevõtete edukal majandamisel. Reformierakonnal oleks tagumine aeg nende nõu kuulda võtta.

Jah, kaitsekulud peavad suurenema, aga mitte peaministri intervjuude tulemusel, vaid koos põhjaliku plaaniga, mis kärbib oluliselt riigiaparaati ning toetab majanduse tugevdamist ja kasvule pööramist. Eesti majanduse taluvuse piir on üsna lähedal, kas seda aga ka Stenbockis mõistetakse?

Tagasi üles