Kristen Michal sai igati sobivalt paatoslikult teatada, kuidas kaitsekulude tõstmise vajadus ei saa kellelegi üllatusena tulla, ning vihjas laenu võtmisele. Kaitsekulude tõstmisel vajab riik juurde 600-700 miljonit aastas ning sealjuures on tõsiasi, et juba olemasolevate laenude intresside teenindamisele kulub sel aastal üle 280 miljoni euro. Nii võib juba ennustada, et hoogtöö korras selle plaaniga edasi minnes jätkuks reformierakondlik maksupõrgu, mis halvab riigi konkurentsivõimet veelgi, ning laenukoormust suurendades − aga riigisektorit mitte kärpides − tüüritakse Eestit maksejõuetuse poole.
Praegusel ebakindlal ajal on kaitsekulude suurendamine arusaadavalt inimlik lootuskiir, et saame rahvana ennetada ja vältida sõja õudusi. Ometi ei saa mööda vaadata asjaolust, et peaministri avaldus on olemuselt populistlik, sest mõned NATO riigid ei ole suutnud täita ammuilma kokku lepitud 2% nõuetki. Eesti võib kulutada kas või 15%, kuid sellest üksi ei piisa, sest liitlased peavad suutma astuda ühtset rivisammu. Vähetähtis pole ka asjaolu, et vaid mõned tunnid enne peaministri avaldust hääletas Reformierakond parlamendis maha opositsioonilise Isamaa erakonna samasisulise seaduseelnõu − sest raha pole.
Selle tõdemusega tuleb parlamendi reformierakondlastega nõustuda, sest vaatamata "maksufestivali" korraldamisele, ei ole riigi rahanduse tulevikuprognoosid kuigi julgustavad. Peaministril tasub põhjalikult tutvuda Eesti tööandjate keskliidu pöördumisega (22.01), kus rõhutatakse, et valitsussektori kulud on kuue aastaga kasvanud 70 protsenti, aga majandus vaid 45 protsenti ning juba sügisel ei leita kuludele enam katteallikaid. Valitsusel puuduvad aga lahendused.
Ma ei väsi koalitsioonile meenutamast, et Eesti tippettevõtjad on teinud riigile ettepaneku moodustada tasuta töötav nõuandev koda, kus erasektor saaks jagada oma kogemusi riigi efektiivsemaks muutmiseks ning aidata kaasa kulude kokkuhoiule. Võib kindel olla, et need inimesed saavad olulisi teadmisi pakkuda ka riigiettevõtete edukal majandamisel. Reformierakonnal oleks tagumine aeg nende nõu kuulda võtta.
Jah, kaitsekulud peavad suurenema, aga mitte peaministri intervjuude tulemusel, vaid koos põhjaliku plaaniga, mis kärbib oluliselt riigiaparaati ning toetab majanduse tugevdamist ja kasvule pööramist. Eesti majanduse taluvuse piir on üsna lähedal, kas seda aga ka Stenbockis mõistetakse?