/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Juba teist aastat järjest tähistame oma riigi sünnipäeva teisiti kui varem. Sest täpselt sel päeval kaks aastat tagasi algas Venemaa agressioon Ukrainas, mis pole tänaseni lõppenud. Meil ei olnud siis, ega ole ka praegu põhjust suhtuda sellesse kui kusagil kaugel toimuvasse konflikti, mis meisse kuidagi ei puutu. See, et sõja algus langes kokku Eesti riigi sünnipäevaga, ei oma küll ehk sisulist tähtsust, kuid jääb meie pidupäeva varjutama kauaks, ka pärast selle verise agressiooni lõppu.
Ja kuigi meie riigile pole praegu otsest ja vahetut sõjalist ohtu, on Venemaa teinud nende kahe aasta jooksul rünnakuid ka Eesti vastu. Olgu tegu siis Eesti peaministri ja riigisekretäri tagaotsitavaks kuulutamisega või sel nädalal paljastatud ja väidetavalt Vene eriteenistuste juhitud provokaatorite grupiga, kelle kaitsepolitsei kinni pidas.
Muidugi on pidupäeval raske rääkida süngetest asjadest, kuid paraku on nii, et soovides elada tulevikus turvalises ja demokraatlikus heaoluriigis, tuleb olevikku suhtuda realistlikult ja vaadata ka meie riigi sees toimuvat kriitilise pilguga. Roosad prillid pole hea abivahend riigi ehitusplatsil.
Siiski ei saa unustada ka positiivseid noote. Loodetavasti on kaks aastat kestnud sõda muutnud tsiviliseeritud maailma mõtlemist nii, et meie riigi julgeolek on tegelikkuses nüüd paremini kaitstud kui enne. Nähes maailmas toimuvat, on meie inimesed loodetavasti veelgi rohkem hakanud väärtustama seda riiki ja ühiskonda, kus me elame. Aga mida rohkematele siin elavatele inimestele on vaba Eesti riiki tarvis, seda enam on meil ikka ja jälle põhjust hüüda: "Elagu Eesti!"