JANEK PAHKA ⟩ Kohtla-Järve uus kaubamärk: rumalus ja ülbus käsikäes

Janek Pahka, Kohtla-Järve linnavolikogu Restart Kohtla-Järve fraktsiooni esimees Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

29. märtsil ilmus Põhjarannikus lugu "Tehniline aps vallandas Kohtla-Järve poliitikute ägeda sõnasõja". Minule tundub, et kogu see sõnasõda sai võimalikuks tänu sellele, et volikogu kommunikatsioonijuht Mihhail Tammearu on tööle asumise hetkest olnud sügavalt destruktiivne ja ülbe volikogu liikmete suhtes ning samas ülimalt vastutulelik ja suisa orjalik kõige "kõrgema" juhi suhtes.

Avalikus sektoris töötamine eeldab teadlikkust ametipositsiooniga kaasnevatest kohustustest ja vastutusest. Oluline on mõista, et ametnikul või töötajal ja volikogu liikmel on erinevad rollid ja ülesanded. Volikogu liige on poliitiline otsustaja, kes esindab rahva huve ja osaleb kohaliku omavalitsuse juhtimises.

Tavapärane töötaja, sealhulgas kommunikatsioonijuht, ei tohi aga segada isiklikke vaateid ametialase tööga ega võtta poliitilisi seisukohti, eriti mitte avalikult või volikogu liikmete konflikti osapoolena. Üks suuremaid vigu, mida saab teha, on lasta isiklikel arvamustel seguneda ametikohustustega.

Üks keskmiselt arukas linnavalitsuse ametnik või töötaja ei tohiks kunagi sekkuda poliitikute omavahelisse nääklemisse.

Olen sellest ka varem kirjutanud ega väsi kordamast, et ebakompetentsusest on saanud Kohtla-Järve linnavalitsuse kaubamärk. Ma lihtsalt ei usu, et annab jumal ameti, annab ka kompetentsuse. Möödunud nädalal tõusis "päevakangelaseks" linnavolikogu kommunikatsioonijuht, kelle kommentaarid sotsiaalmeedias ei tee au talle endale ega ka volikogu esimehele, kes ta tööle võttis.

Olen seisukohal, et üks keskmiselt arukas linnavalitsuse ametnik või töötaja ei tohiks kunagi sekkuda poliitikute omavahelisse nääklemisse. Mis siis seekord teisiti oli? Alustada võib sellest, et ebakompetentsed inimesed on liiga rumalad oma ebakompetentsuse tajumiseks, mistõttu jõuavad nad ekslikele järeldustele ja teevad sobimatuid valikuid, kuid nende ebakompetentsus jätab nad ilma võimest seda mõista. Väheste oskustega inimesed kogevad illusoorset üleolekut, hinnates enda võimeid keskmistest kõrgemaks.

Rumaluse kaksikvend on ülbus ning erilist tähelepanu pälvib volikogu esimehe ülbus, mis on viimasel ajal võimendunud ja tundub olevat üle kandunud ka tema alluvatele. Minule isiklikult torkab teravalt silma see, et volikogu kommunikatsioonijuhil on puudu mõttekultuurist, mis on viinud selleni, et ta arvab ennast teistest parem olevat ja seda tänu oma "seisusele", mille Odinets talle andnud on.

Midagi imestama panevat ei ole ka selles, et Odinets õigustab oma alluva ja ühtlasi erakonnakaaslase sellist käitumist ning leiab, et Tammearu ei läinud oma kommentaaridega üle piiri. See näitab väga selgelt seda, milliseid väärtusi need kaks endas kannavad. Minu seisukoht oli siis, kui n-ö volikogu kommunikatsioonijuht tööle võeti, ja on ka praegu see, et Odinets on endale valimiste-eelseks ajaks võtnud isikliku, temaga samu väärtusi jagava kommunikatsioonijuhi, kelle töötasu ei tule paraku Odinetsi enda, vaid maksumaksja taskust.

Kui avaliku sektori töötaja hakkab sekkuma poliitikasse või võtab vastuollu astuvaid seisukohti, seab ta ohtu oma ametikoha usaldusväärsuse ja ametkonna maine.