NIKOLAI PAVLENKO ⟩ Kas ammune unistus saab teoks?

Nikolai Pavlenko, literaat ja tõlkija Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Teade selle kohta, et Uuskülla hakatakse soliidset spaahotelli ehitama, kujunes tõeliseks pidupäevaks isegi minu hingele, ehkki minu kodu asub sellest kohast kümneid kilomeetreid eemal. Seda enam siis ilmselt selle piirkonna elanikele endile.

Et selgitada minu rõõmu tagamaid, peab minema ajas 35 aastat tagasi. Siis õnnestus mul tolleaegse NSVLi ajakirjanike liidu koosseisus osaleda iga-aastasel Itaalia kommunistliku ajalehe festivalil, mille raames peetud turismialasel seminaril astusin üles ettekandega Peipsi järve põhjaranniku turismialasest potentsiaalist.

Mul vedas, et olin just veidi enne Itaalia reisi ette valmistanud Peipsi-äärseid alasid käsitleva artiklite sarja, mis oli Eesti ajakirjanike liidu poolt preemiavääriliseks tunnistatud. Need kogutud materjalid saidki minu ettekande aluseks ja ma olen uhke, et 47 ülesastuja seast tunnistati ka minu ettekanne ametlikult viie kõige huvipakkuvama hulka kuuluvaks.

Meil tuleb õppida hindama meile oma looduse poolt kingitut ning seda enda kasuks ja oma külaliste rõõmuks rakendada.

NIKOLAI PAVLENKO, literaat, tõlkija, koduloolane

Pean aga tunnistama, et edu ei põhinenud siiski üldse mitte minu haaraval esitusel. Minu kuulajaid hämmastas fakt, et sealsamas, selle suurepärase ranna lähedal võis… korjata seeni ja marju! Meile on see justkui tavapärane, kuid kogu Euroopas on selliseid kohti vähe leida. Ent kui mulle esitati küsimus taristu olemasolu kohta selles imelises paigas, siis pidin õigupoolest tunnistama, et midagi asjalikku mul selle kohta neile kosta polnud: ei olnud meil tol ajal seda vajalikku taristut.

Pärast Genova konverentsi õnnestus mul kahel korral viibida ka Balatoni järve ääres − see on puhkepiirkond, mille üle Ungari (täiesti õigustatult) nii uhke on. Sealne rannik on täis meelelahutusasutusi: kohvikuid, restorane, hotelle. Tahtmata ungarlasi kuidagi solvata, pean täiesti ausalt tunnistama, et Balatoni ja Peipsi järve looduslike tingimuste ja vaatamisväärsuste vahel on tohutu vahe − Peipsi järve kasuks!

Samal ajal seab aga turismitaristu puudumine Peipsi põhjaranniku keerulisse olukorda. Muidugi on ka selliseid ekstreemsusi otsivaid turiste, kes ei hooli elementaarsete olmeliste mugavuste puudumisest, kuid enamik inimesi eelistab siiski teistsugust, mugavamat puhkamisviisi. Aga seda meil massilist turismi silmas pidades hetkel Peipsi põhjarannikul pakkuda ei ole. Mitte alati ei kehti tõde, et heas kohas võib ka onnis ära elada. See pole siiski kõigile vastuvõetav − mõned soovivad ikka kas või elementaarseid mugavusi. Ja selliseid on paraku enamik.

Siiski hoiduksin katsetest kogu Peipsi põhjakallas suuri spaahotelle täis ehitada. Enamik inimesi taotleb harmoonilist tasakaalu elementaarse mugavuse ja loodusläheduse vahel. Ja nüüd on järve põhjakaldal reaalne võimalus sellist harmooniat luua.

Meie kliimas poleks mõtet püüda kopeerida ja konkureerida sellega, mida suudavad pakkuda näiteks Vahemere-äärsed kuurordid. Kuid meil on midagi sellist, mida seal ei ole ega saagi olla. Meil tuleb õppida hindama meile oma looduse poolt kingitut ning seda enda kasuks ja oma külaliste rõõmuks rakendada.

Uusküla spaahotelli ehitus pole muidugi mingi universaalne lahendus kõigile meile looduse kingitud rikkuste mõistliku kasutamise probleemidele. Kuid kõigile raskustele vaatamata on just sellisele teele suuna võtmine ise tohutu tähendusega. Ja seetõttu oleks Uusküla spaahotell vaid pika ja põneva tee algus. See oleks meie ühine rõõm ja lootus.