:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/09/25/15615322t1h0c5f.jpg)
Tartu ringkonnakohtu esmaspäevane otsus jätta kolmikmõrva eest eluks ajaks vangi mõistetud endine sillamäelane Boriss Barmotin vanglasse näitab, et ka kohtud ei ole ühel meelel, missuguste tegude ja käitumise eest on õiglane inimene vanglast vabastada ning missuguste eest mitte.
Boriss Barmotini juhtum 1998. aastal oli ühiskonda šokeeriv seda enam, et mõrvari ohvrid olid kaks pensionäri ja väike laps. Siis oli paljudele ka jahmatav toonase Sillamäe linnakohtu otsus, mis Barmotini õigeks mõistis, sest leidis, et tema süü pole tõsikindlalt tuvastatud. Mees ise aga andis vastukäivaid tunnistusi, võttes algul süü omaks, kuid hiljem seda eitades.
Tartu ringkonnakohus ja riigikohus leidsid siiski, et tõendeid asjas on piisavalt, et teda süüdi mõista.
Ja nagu näeme, pole kohtud ka nüüd, mil kõne all on tema ennetähtaegne vabastamine, ühel meelel, kas seda teha või mitte.
Eluaegsete vangide vabastamine on avalikkusele väga tundlik teema. Seadus küll lubab seda teha, kui süüdimõistetu on vangis olnud 25 aastat, kuid nende vabastamine on Eestis olnud pigem erandlik. Üks näide selle kohta on Kohtla-Järve mehe Anatoli Nikolajevi juhtum. Mees mõisteti samal aastal kui Barmotingi eluks ajaks vangi Kohtla-Järve ühes korteris toime pandud nelikmõrva eest. Nikolajevi juhtumi puhul kerkisid aastaid hiljem kahtlused tema süüs, kuid lõpuks andis president talle armu.
Õigluse mõõdupuu on inimestel erinev ja nagu näha, ka kohtutel. Kuid õnneks on Eestis kolmeastmeline sõltumatu kohtusüsteem, mis loodetavasti vähendab ka kohtu eksimise võimalused miinimumini.