/nginx/o/2019/01/12/11710170t1h545e.jpg)
/nginx/o/2025/04/23/16793780t1h43b8.jpg)
Hiljuti lahkus teispoolsusesse mu klassivend ja hea sõber Enn. Kui tohib, siis räägiksin teile siin sellest, millal ma teda viimast korda nägin. See juhtus kauge 2017. aasta sügisel Jõhvis mihklilaadal. Kuna ta oli päris pikka kasvu, siis märkasin teda rahva seast juba varakult. Ja pistsin plehku. Väga arglik tegu, mida ma kahetsen oma elu lõpuni, nagu ka seda, et ei leidnud hiljem raskelt haigeks jäänud Ennu külastamiseks aega.
See, mis meid Ennuga juba koolipõlvest ühendas, oli samasugune sarkasm, millega me maailma ja üksteise tegemisi vaatlesime. Mihklilaadal põgenesin ma just tema teravate kildude eest. Olin niigi oma tavapärasest kestast välja rebitud ja ta torkeid poleks ma välja kannatanud. Nimelt tegelesin laadal valimispropagandaga.
Oli järjekordne kohalike omavalitsuste valimise aasta ja ma otsustasin Niina Neglasoni kutsel Jõhvis kandideerida. Minule kui kinnise iseloomu ja erakliku eluviisiga inimesele oli see üsna raske otsus. Võite ette kujutada, kui vaevarohke oli mul käia laadal võõraste inimeste seas, neile naeratada, vestelda, tutvustada oma valimisliidu programmi ning pista pihku mõni suveniirinänn.
Miks ma seda siis tegin? Sellepärast, et mind valdas tunne, et kui meie valimisliit ei võida ja mina sellesse võitu oma panust ei anna, siis hakkab mu kodulinnas juhtuma imelikke asju. See tunne oli palju tugevam minu loomupärasest pelglikkusest. Nagu tagantjärele teame, meie valimisliit ei saanud siis volikogus täielikku enamust ja järgnenud neli aastat olid Jõhvi ajaloos vähe … kummalised. Nii et mu tunne ei petnud mind.
Me ei tohiks lubada tekkida olukorral, kus volikogudes istuvad ainult eriliselt paksu nahaga tegelased, kellele on valitsemine eesmärk omaette.
Niisiis, kuhu ma tahan selle kurvalt alanud jutuga jõuda? Esiteks, jälle on valimiste aasta. Kui ma tavaliselt agiteerin sel puhul minema valima, siis nüüd hüüan: "Minge ja kandideerige!" See on piinav ja kohati piinlik kogemus. Vähemalt oli see minu jaoks. Aga kui on hinge kuhjunud arusaam, et midagi on vallas või linnas niivõrd valesti, et seda vaid valimiskasti juurde minekuga ei lahenda, siis: kandideerige! Valige oma maailmavaatele sobiv erakond või valimisliit ja andke neile märku, et olete valmis võimukoormat jagama ning kandma. Või, miks mitte, tehke ise valimisliit. Keegi ei keela.
Miks ma sellise üleskutse teen? Väga lihtne: demokraatia on süsteem, kus võimu lähedal olevaid inimesi saab ja peab vahetama. "Võim rikub inimest" ei ole lihtsalt sõnakõlks, vaid see ongi nii. Tegelikult.
Olen kunagi kirjutanud, kuivõrd teistmoodi paistab maailm volikogu saalist. Teistmoodi maailma vahtimisega harjutakse väga kiiresti ära ja hakataksegi seda pidama tegelikkuseks. Meile on lihtsalt eluliselt hädavajalik, et volikogudes asenduksid näete-me-oleme-teinud-seda-ja-seda-saadikud inimestega, kes küsivad: "Aga miks ei ole tehtud teist ja kolmandat?" Kui me ühiskonnana õigel ajal vahetusi ei tee, jõuab meienigi peagi olukord, kus võimulolijad vastavad valijatele: "Suhtuge sellesse mõistmisega," või lihtsalt: "Ärge mögisege!"
Teine põhjus, miks ma kutsun oma piirkonna, küla või linna saatuse pärast muret tundvaid inimesi volikokku kandideerima, on vastuhakk negatiivsele valikule, mida meie poliitikaelu rahvasaadikute hulgas korraldab. Poliitikast on jäänud või ka meelega jäetud mulje kui millestki vastikust ja räpasest. Asjast, millest viisakas inimene peaks kaarega mööda käima. Nagu tatikollist või süljeplärakast. Vaatamata minu eelnenud ägisemisele ei ole poliitika tatikoll. Ja niimoodi ei tohiks ka mõelda.
Volikogu asjadega tegelemine ja sinna juurde kuuluv poliitiline jagelemine ei pruugi tõesti alati olla kõige meeldivam ajaveetmise viis. Kuid kui viisakad inimesed poliitikast kõrvale jäävad, siis nopivad võimu üles need teised. Kes lõpuks ütlevad teile ja kõigile ülejäänud valijatele… noh, te teate küll, mida.
Me ei tohiks lubada tekkida olukorral, kus volikogudes istuvad ainult eriliselt paksu nahaga tegelased, kellele on valitsemine eesmärk omaette. Sellistele tuleb vastu astuda ja mitte ainult valimiskasti juures, vaid ka kandideerides mõne erakonna või valimisliidu nimekirjas.
Mina ise sellel korral ei kandideeri, kuid soovin jõudu ja jaksu kõigile, kes selle okkalise, kuid meie kõigi jaoks hädavajaliku tee ette võtavad.