MARK GERASSIMENKO ⟩ Pensionisüsteemi saab muuta õiglasemaks ka lisarahata

Mark Gerassimenko, Sotsiaaldemokraatlik Erakond Foto: Erakogu

Keskmise pensioni näitaja taga peitub kirju pilt ning kehvemas seisus on traditsiooniliselt Ida-Virumaa. Erakorraline pensionitõus kuluks kõigile ära, ent kuna horisondil ei paista selleks vajalikku raha olevat, tuleks alustada lihtsamast sammust: pensioni I samba arvutamise skeemi muutmine alla keskmise palga teenijate kasuks. Teisisõnu võiks Eesti naasta klassikalise staažipensioni juurde.

Sotsiaalministeerium teatas, et alates 1. aprillist tõusis keskmine vanaduspension tänu indekseerimisele 817 euroni. Keskmine pension pole kuigi suur ning üleskutsed selle indekseerimise aeglustamiseks on kindlasti mõjunud eakatele külma dušina.

Pole kuigi rõõmustav olukord, kus keskmisest pensionist jääb eakale pärast tulumaksu mahaarvamist kätte umbes sama palju raha kui miinimumpalga saajal. Statistikaameti andmetel elab suhtelises vaesuses 39,4% üle 65aastaseid, töötavad pensionärid kaasa arvatud.

Ida-Virumaa seis ongi tõendatult kõige halvem. Kui vaadata kõiki pensioniliike kokku, kus lisaks vanaduspensionile arvestatakse ka näiteks ennetähtaegseid, edasilükatud ja paindlikke pensione, siis oli selle aasta jaanuari seisuga keskmise pensioni suurus Eestis sotsiaalkindlustusameti andmetel 791 eurot kuus. Samal ajal oli Ida-Virumaa sama näitaja 744 eurot. Narvas oli keskmine tegelikult väljamakstud pension kõigest 722 eurot kuus. Seega vajaksid Ida-Virumaa eakad täiendavat pensionitõusu ülejäänud Eesti eakatest veelgi rohkem.

Samas olgem realistid: opositsioonipoliitikuna võiksin pikalt rääkida täiesti objektiivsest vajadusest erakorralise pensionitõusu järele, kuid see kõlaks õõnsalt. Riigieelarve kehva seisu arvestades on parempoolse kallakuga poliitikute Kristina Kallase ja Lavly Perlingu soovitud pensioniindeksi vähendamine palju tõenäolisem tulevik kui ootamatult lisaraha leidmine erakorralisteks pensionitõusudeks. Saab öelda, et pääseme hullemast, kui pensionide indekseerimine lihtsalt jätkub kehtiva seaduse raames ka järgnevatel aastatel.

Minu meelest peaks iga seaduslikult töötatud aasta andma õiguse ühele aastahindele, sõltumata sellest, kas töötaja sai miinimumpalka või hoopis kaks või kolm keskmist palka.

Ida-Virumaa keskmisest madalama keskmise väljamakstud pensioni taga on laias laastus kaks suurt tegurit.

Esiteks on Ida-Virumaal palju rohkem neid eakaid, kes on läinud ennetähtaegsele või pandlikule pensionile. Praegusest pensionieast (64 aastat ja 9 kuud) nooremad pensionisaajad moodustasid Ida-Virumaal jaanuarikuus 12,2%. Eestis keskmiselt oli nende osakaal ainult 8,7%. Eriti suur on ennetähtaegse või paindliku pensioni saajate osakaal Narvas, Sillamäel ja ka Kohtla-Järvel.

See pole üllatav: kui maakonnas on endiselt Eesti kõrgeim töötuse määr, on paljud pensionieelikud sunnitud minema eelpensionile, sest teisiti ei saaks nad leiba lauale panna. Ennetähtaegse või paindliku pensioniga nad kaotavad pensioni suuruses, kuid paremaid valikuid neil inimestel pole.

Kuid teise probleemina on keskmine Ida-Viru vanaduspension mitmekümne euro võrra madalam kui Eestis keskmiselt. Põhjus peitub pensioni I samba arvutamise ebaõigluses.

I samba pension koosneb neljast osast: baasosast, staažiosast, kindlustusosast ja ühendosast. Baasosa on kõigil sama − 377,25 eurot.

Edasi aga läheb keeruliseks. Kuni 1998. aastani kaasa arvatud lihtsalt võeti arvesse inimese staaži − piisas faktilise seadusliku töötamise kinnitusest, et saada iga töötatud aasta eest ühe aastahinde (hetkel täpselt 10,00 eurot) jagu pensioni.

Kuid 1999. aastast kuni 2020. aastani arvutati I samba suurus staaži asemel kindlustusosakute summa järgi. Lihtsustatult öeldes sõltub iga töötatud aasta eest saadud palgast. Kui töötaja eest maksti sotsiaalmaksu täpselt Eesti keskmise tasutud sotsiaalmaksu jagu, siis töötaja saab õiguse ühele kindlustusosakule, mis võrdub ühe aastahindega (jällegi 10,00 eurot). Kui aga tasutud sotsiaalmaksu suhe Eesti keskmisse sotsiaalmaksu oli 50%, siis iga töötatud aasta eest saadi ainult poole aasta jagu aastahinnet. Ning kuna tasutud sotsiaalmaks on otseselt proportsionaalne väljamakstud brutopalgaga, siis mida madalam oli neil aastatel töötaja palk, seda madalam on tema pension.

Ida-Viru mediaanpalk on koos Valgamaaga üks madalamaid Eestis ja miinimumpalga saajate osakaal kõikidest hõivatutest on suurim Eestis. Pole üllatav, et keskmine pension on Ida-Virumaal Eesti madalaim − see on I samba arvutamise skeemi otsene tagajärg.

2018. aastal riigikogus vastu võetud seadusemuudatusega on pensionisüsteem 2021. aastast muutunud veidi solidaarsemaks: nimelt koguneb alates 2021. aastast töötanud inimestel I samba neljas osa ehk ühendosa. See sõltub 50% ulatuses töötaja eest makstud sotsiaalmaksu suurusest ja 50% ulatuses töötamise faktist. See tähendab, et kui varem sai inimene, kes teenis 50% keskmisest palgast, ainult 0,5 aastahinde jagu pensioni iga töötatud aasta eest, siis nüüd saab ta 0,75 aastahinnet. Abiks seegi.

Kuid miks ei saaks me naasta täies mahus solidaarse ehk staažil põhineva I samba arvutamise juurde? Minu meelest peaks iga seaduslikult töötatud aasta andma õiguse ühele aastahindele, sõltumata sellest, kas töötaja sai miinimumpalka või hoopis kaks või kolm keskmist palka.

Sellest muudatusest võidaksid tulevased pensionärid ja eriti praegused pensionieelikud, kelle palk on alla keskmise. Nende tulevane pension tõuseks. Kaotaks need, kes teenivad üle keskmise palga.

Kuid viimastel on ka rohkem rahalisi võimalusi enda pensioni jaoks säästa II ja III samba kaudu. Mitmekordse keskmise palga saajal jääb pärast eluaseme- ja toidukulude katmist rohkem raha kontole kui alla keskmise teenijal.

Erinevalt erakorralisest pensionitõusust ei nõuaks esimese samba arvutamise aluste solidaarsemaks muutmine maksumaksjatelt sentigi raha juurde.