/nginx/o/2019/01/16/11719780t1hd98e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/07/24/16242075t1h5d23.jpg)
Eesti jahimehed ja -naised kasvatavad juba viis aastat endale noortelaagris järelkasvu või vähemalt looduses hakkama saavaid noori inimesi.
Reede pärastlõunal astume Konju lasketiiru juures autost välja hirvepulli möirete saatel.
"Mait peibutab hirve, teeb seal lastele ulukipeibutuse töötuba," viitab Ida-Viru jahimeeste seltsi tegevjuht Marko Vinni mõnekümne meetri kaugusel püsti pandud telgile, kust see hääl kostabki.
Eesti jahimeeste seltsi ja MTÜ Eesti Jahinaised korraldatud noorte jahi- ja looduslaager, järjekorras viies ja seekord Ida-Virumaal, algas juba hommikul. Praegu teevad nelja gruppi jagatud 25 noort töötubades järjekordset ringi.
/nginx/o/2024/07/24/16242073t1hc530.jpg)
Jahi valib igaüks ikka ise
Jahi- ja looduslaagri üks eestvedajaid, MTÜ Eesti Jahinaised juhatuse liige Livia ROOMETS:
See laager oli Peeter Hussari idee. Võtsime selle kogemuse üle Soomest, kus noortele on selliseid laagreid juba väga pikka aega korraldatud. Lapsi on neil laagris 25 nagu meilgi, aga laager kestab seal viis päeva ja noortega tegeleb hästi palju vabatahtlikke.
Formaat on soomlastega üsna sarnane: üks päev töötubadele, üks laskmisele ja üks on retkepäev, kui minnakse välja just selle piirkonna vaatamisväärsuste või mingi põneva atraktsiooni juurde. Ida-Virus valisime Aidu ja saime väga põneva elamuse.
See laager on ikkagi looduskool, jaht kui sõna on osa sellest: et lapsed saaksid ise aru ja oskaksid ka seletada, miks jahti peetakse. Tänapäeva noor kaugeneb loodusest ja praktilisest igapäevaelust, siin õpib ta natuke looduses ja iseendaga hakkama saama, liike tundma, seoseid looma. Bioloogiaõpetajana kasutan ma aineõpetuses palju jahilt ja loodusest saadud teadmisi. Mõni õpilane on ka jahimeheks kasvanud, aga nendel on loodushuvi ikka juba varakult olnud.
Ega me laagris jahimehi kasvata − jahi valib keegi kunagi ise. Aga tõuke selleks valikuks võib mõni siit ehk saada küll.
Kõige parem tagasiside meie laagritele on see, kui tahetakse uuesti tulla. Mõnigi osaleb juba mitmendat aastat ja mõnest on selle ajaga koguni grupijuht saanud. Selle üle on eriti hea meel, sest kõige suurem eeskuju noortele ongi omaealised, nende jutt on ju puhas kuld.
/nginx/o/2024/07/24/16242076t1hce31.jpg)
Hirve peibutamist peab pikalt harjutama
Mait, kes ulukite hääli jäljendab, on Valgamaa noor jahimees Mait Mägi, hirvepeibutamises Eesti meister ja Euroopa meistrivõistlustel meeskondlikult kõrge koha saanud.
Hirve peibutamise näidiseks on tal kaasa võetud kolm erineva pikkuse ja läbimõõduga toru.
"Need torud ise ei tee midagi, ainult võimendavad minu häält. Valik oleneb sellest, milline hääl millise toruga kõige paremini kõlab ja millisega julged seda metsas kõige enesekindlamalt teha," selgitab ta.
Kiskja peibutamiseks kasutatakse jänese või metskitsetalle hädakisa, parte meelitatakse pardivilega.
"Sokupilli kasutan iga suvi, jänesekisa igas veebruaris. Pardijahimees ma eriti ei ole, loomi on põnevam jahtida kui lindu. Lemmik on kindlasti hirv, kes teeb kõige valjemat häält vastu."
Peibutamist keegi otseselt ei õpeta, Mait õppis seda Youtube´ist ja muudkui harjutas. Ütleb, et raske pole rütme õppida, vaid raske on seda häält kätte saada. Muusikaline kuulmine tuleb kasuks, samuti see, kui oled neid hääli enne looduses kuulnud ja oskad matkida.
"Parodeerimine on minu väike kiiks, isegi uksekriuksu teen mõnikord järele. Üks nii-öelda peotrikk on mul "külakoer kell üks öösel"," laseb ta kuuldavale korraliku koeraulu ja lõpetuseks vee kutsika klähvimise. Petaks ära küll, kui ei teaks.
Laagrilapsed tunnistavad, et proovisid peibutuspille ise ka, aga suurt midagi välja ei tulnud.
"Mõnel natuke tuli ka. See on väga julge grupp, nemad proovisid kõiki pille," tunnustab Mait.
/nginx/o/2024/07/24/16242077t1h779a.jpg)
Kuidas metsas lõke põlema saada
Järgmises töötoas õpitakse, noad pihus, kuidas looduses ellu jääda. Täpsemalt: kuidas teha lõket, kui puud on märjad ja tuletikke ka pole.
Kõige rohkem vaeva nõuab sulepulga (rohkem teatakse seda ingliskeelse nimetusega featherstick) tegemine. Noaga lüüakse puuhalust paksem laast lahti ja vestetakse selle küljed liisthaaval haraliseks, et tuli hästi külge hakkaks.
/nginx/o/2024/07/24/16242094t1h5427.jpg)
Tuletiku asemel pruugitakse tulepulka ja kasetoht saadakse sädemega põlema küll.
"Oleme varem ka niimoodi tuld teinud," kinnitab osa selle grupi noormeestest.
"Noorkotkad ja kodutütred kindlasti on," märgib töötuba juhendav Raasiku noor jahimees Gregor Prehing. "Selles grupis said kõik hakkama, eelmises mitte. Oleneb, kuidas jõudu ja tahtmist on ja kuidas sa selle tehnika kätte saad," pöördub ta ühele noaga pusivale noormehele paremaid töövõtteid näitama.
Nugisele ei tasu sõrme suhu pista
Liigitundmise töötoas on loomanahad juba üle vaadatud ning taksidermist ja loodusgiid Peeter Hussar võtab karbist riburada koljusid välja.
"Rebane," pakuvad lapsed.
On rebane, hästi pikk koon ja pikad kihvad, kinnitab Hussar.
Kährikul on pea palju väiksem ja koon lühem kui rebasel, kihvad pikad ja peenikesed.
Neil loomadel, kes vees ujuvad, on kolju ehitus teistsugune: et ümbruse ohutuses veenduda, peavad peale ninaotsa ka silmad veest välja tulema, aga samas ei tohi pea eriti märgatav olla. Mägral näiteks peaks selleks pool pead veest väljas olema.
Tuhkru ja nugise nahad olid enam-vähem ühesuurused, aga koonu järgi on näha, et nugisel on natuke rohkem jõudu.
Hussar räägib lõpetuseks, kuidas nad kunagi Tallinna loomaaiale eluspüügi kastiga naaritsaid püüdsid.
"Võtad looma kastist paksu talvise töökindaga − kui naarits sai pöidla kindaga koos suhu, ei olnud mingit ohtu. Aga korra rumala peaga jätsin nugisele pöidla suhu − vaadake, lõualuude vahe on tal nii palju suurem − ning nugis hammustas kindast ja pöidlaküünest läbi. Tundub, et oleksid nagu suht sarnased loomad, aga..."
Peeter Hussar muigab, et nahad tunti hästi ära − tüdrukute värk.
"Suurem osa lapsi on siin jahimeeste perest. Mida suurem on lähiringkonnas jahikogemus, seda rohkem on noortel selle vastu huvi."
Vähemalt kolmel tüdrukul on nimetissõrmel plaaster. Millises töötoas asi nii ohtlikuks läks?
"See oli tulepulk," naeravad nad. "Vill tuli sellest nühkimisest."
/nginx/o/2024/07/24/16242095t1h1651.jpg)
Nülgimine on osa jahindusest
Topograafia ja orienteerumise töötuba oli paraku juba läbi saanud ning sinna me ei jõudnudki.
Edasi suundusid kõik neli gruppi koos jahimajja, et ulukite nülgimisega tutvust teha.
"Oleme mitu aastat looma lahkamise võimalust tahtnud, aga selleks on vaja värskelt kütitud looma ja seda pole varem võtta olnud," rääkis laagri üks korraldajaid Livia Roomets MTÜst Eesti Jahinaised.
Konjus saab see teoks. Metssea laskis Marko Vinni eelmisel õhtul, sokk hukkus eelmisel päeval lähikonnas autoga kokku põrgates.
Lastele on see tegevus jahipidamise loomulik osa, mida mitmed on varemgi näinud ja mõni koos jahimehest isa või vanaisaga isegi teinud.
/nginx/o/2024/07/24/16242097t1h9d3e.jpg)
Iga päev andis uusi kogemusi ja oskusi
Laupäev oli laagrilistele elamuste päev, uute teadmiste ja oskustega pikitud. Hakatuseks korraldas Adrenaator Grupp neile vinge paadisõidu Aidu kanalil, seejärel mindi Toilasse tagasi endale priimusel lõunat valmistama. Tegelikult oli plaanis seda Aidus teha, aga sadama hakanud lausvihm sundis kohta muutma.
Loodusega seotud mängud ja tegevused (näiteks loomapiltidega toiduahelate moodustamine) käisid asja juurde.
Ja õhtul sai jõesuudmes veepealset sauna nautida.
Nõnda et nutiseadmed, mis paluti laagris kõigi tegevuste ajaks ära panna, ei tulnud lastele meeldegi.
Pühapäeval õpiti ja harjutati kogenud instruktorite juhendamisel erinevatest tulirelvadest laskmist. Vibu sai ka proovida.
"Kedagi ei sunnitud, aga kõik proovisid ära," ütles Marko Vinni.