:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2024/01/31/15860160t1hcf01.jpg)
Enam kui kolm aastat sõda Ukrainas on hoidnud ärevil ka kogu Eesti ühiskonda, nagu meie naabreidki, kel ühine piir agressorriigi Venemaaga. See, et suurem osa meie inimestest tunneb sõjaärevust, ilmneb ka küsitlustest ning on täiesti mõistetav.
Osale inimestest võib tunduda, et kui sõjaohust vähem räägitaks, oleks nende vaimne seisund parem. Paraku ei anna kestev sõjaolukord Ukrainas ning Venemaa agressiivne retoorika oma läänenaabrite suhtes muud võimalust, kui me peame valmistuma.
Valmistumine ei tähenda seda, et meil kunagi oma valmisolekut kindlasti kasutada tuleb. Küll aga seda, et me teame, mida teha, kuidas olla ja kuhu minna, kui ühel hetkel selleks vajadus on.
Ka ukrainlased ei uskunud viimase hetkeni, et Venemaa neile kallale läheb, kuigi kõik luureandmed seda kinnitasid, ning kindlasti tuli neil seetõttu maksta rängemat hinda, kui võinuks.
Enne sõda Ukrainas oli meie tsiviilkaitse pea olematu, sest riik ei näinud piisavat vajadust sellesse panustada. Usuti, et midagi ei juhtu ja NATO kilp on piisav heidutus. Nüüd on mõtteviis kardinaalselt muutunud ja selge, et me peame olema valmis ka kõige mustemaks stsenaariumiks. Ja siin ei aita enese veenmine, et midagi ei juhtu. Peame lootma, et midagi ei juhtu, kuid teadma, mida teha siis, kui ikkagi juhtub. Ja selleks saate veidi teadmist ka tänasest Põhjarannikust.