:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/12/16773895t1h15f5.jpg)
Kahe Kohtla-Järve munitsipaalpoliitiku väljaastumine Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist on näide sellest, kuidas üleriigilises poliitikas toimuvaga püütakse koguda plusspunkte järgmisteks kohalikeks valimisteks.
Ei ole usutav, et kui nad ligemale neli aastat tagasi nõustusid kandideerima sotside ridades linnavolikogusse, ei teadnud nad, milliseid väärtusi esindab see erakond. Seetõttu ei tundu ka eriti siirana, et nüüd ollakse pettunud selles, et sotsid on pooldanud üleminekut eestikeelsele haridusele, punamonumentide mahavõtmist, julgeoleku huvides Narva piiripunkti sulgemist, Eestis tegutseva õigeusu kiriku äratoomist ukrainlaste tapmist pooldava Moskva patriarhi võimu alt ja Venemaa kodanikelt valimisõiguse äravõtmist kohalikel valimistel.
Need otsused on teinud üheskoos erinevate erakondade poliitikud, sest neid on pidanud õigeks ka valdav osa Eesti ühiskonnast. Kui osa munitsipaalpoliitikuid jagab teistsuguseid väärtusi ja hoiakuid, siis on neil selleks loomulikult õigus. Aga kui kolm ja pool aastat sobis olla sotside fraktsioonis ja pool aastat enne järgmisi valimisi demonstratiivselt sealt välja astutakse ning samas soovitakse jääda võimukoalitsiooni ja linnaettevõtte nõukogu liikmeteks edasi, siis paistab see välja pigem eelseisvaid valimisi silmas pidava trikina.
Eestis on polemiseeritud palju selle üle, kas punamonumentide äraviimine, eestikeelsele haridusele üleminek, kirikuseaduse muudatused ja Venemaa kodanikelt valimisõiguse äravõtmine lõhestavad ühiskonda või mitte. Eks see sõltub suuresti sellest, kas osa munitsipaalpoliitikuid üritab teha sellest oma valimiskampaania teemat või mitte. Vastandumine riigile ja suuremale osale ühiskonnast võib mõnedes Ida-Viru linnades tuua hääli, kuid ei aita muuta nende linnade inimeste elu paremaks.