Valitsusel ei näi raha otsas olevat

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Uus peaminister Kristen Michal koos pooluue valitsusega on ametis ning uus koalitsioonileping valmis. Ilmselt tuleb ridade vahelt välja veel mitu esialgu märkamatuna sisse kirjutatud olulist muudatust − lisaks lükkele tulumaksuga, mille tõusuosa hakkab kehtima kõigile esimesest teenitud sendist − ja seega vastas Michali korduvalt esitatud soovitus ootuste madalal hoidmisele tõele. Aga see on ainult osa pildist, mis lepingut lugedes avaneb.

See ongi madalate, võiks öelda väikeste ja vähetähtsate eesmärkide kokkulepe.

Kuna ootused olidki madalal, siis võiks öelda, et ühiskond sai, mida ajaloo suurima mandaadiga erakond viimastel nädalatel lubas. Paraku siit küsimused algavadki.

Kolleeg Postimehest, väga kogenud ja paljusid valimisi ning valitsusi ja koalitsioonilepinguid näinud Aivar Reinap kirjutas kahtlemata õigesti: "Eelmise aasta veebruaris Postimehe "Valimisstuudios" osalenud reformierakondlane Kristen Michal rõhutas, et majandusele on oluline stabiilne maksukeskkond, ja taunis vasakpoolset maksutõusukirvega majanduse häälestamist. Ta avaldas lootust, et valijad annavad Reformierakonnale mandaadi maksude alandamiseks. /.../ Mõni kuu hiljem teatas toredate lubaduste toel valimised võitnud Reformierakonna juhitav valitsus käibemaksu ja tulumaksu tõusust ning tõstis lauale automaksu. Tulemuseks inflatsiooni püsimine Euroopa tipus ning majanduse jätkuv langus. /.../ Nüüd, kui valitsusohjad haaras enda kätte Kristen Michal isiklikult, kordub kogu õudus uuesti."

On kindel, et makse täiendavalt tõstes kolmandat aastat languses olevat majandust tõusule ei pööra.

ANVAR SAMOST, ajakirjanik

Tõesti, Reformierakond ei küsinud valijatelt toetust maksude tõstmiseks, sest nagu eelmine peaminister Kaja Kallas selle dilemma kuulsas "Esimese stuudio" intervjuus sõnastas: maksutõusudest valimiskampaania ajal rääkida ei saa, sest see on ebapopulaarne. Aga teisest küljest on Eesti tõesti esindusdemokraatia ja isegi kui väiteid riigieelarve suure puudujäägi üllatuslikust ilmnemisest mõned päevad pärast valimisi on võimatu uskuda, siis riigikogus enamust omavad erakonnad võivad järgmiste valimisteni makse nii tõsta kui langetada, sõltumata oma valijatele antud lubadustest.

Palju hullem on, et loeme küll Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Eesti 200 valitsuse kokkuleppest, et "kolme erakonna ühine eesmärk on /.../ suunata majandus kasvuteele, vähendada sotsiaalset ja regionaalset ebavõrdsust", kuid juba mõni lehekülg tagapool leiame ettevõtte tulumaksu taastamise, kavalalt peidetud maksuvaba tulu kaotamise, tulumaksu ja käibemaksu tõusu 24 protsendile ning kütuseaktsiisi täiendava tõstmise. Samuti on koalitsiooni soov maksta maksumaksja taskust peale maismaa- ja meretuuleparkidele ning liikuda edasi kliimaneutraalsusena tuntud teiste sama kallite poliitikatega.

On kindel, et makse täiendavalt tõstes kolmandat aastat languses olevat majandust tõusule ei pööra. Lisaks annab käibemaksu Euroopa absoluutsesse tippu viimine garanteeritult taas hoogu hinnatõusule. Jätkuvalt näib peamine plaan Eesti jaoks eluliselt olulise majanduse kasvu taastamisest põhinevat lootusel, et ehk tuleb siia suuri välismaiseid tööstusinvesteeringuid (miks peaks, kui isegi riigi enda omandis ettevõtted ei saa ühtegi uut tehast rajada ja elektri hind on kõrgem kui Skandinaavias?), ning ootusel, et ehk hakkavad Rootsi ja Saksamaa majandus kiiremini kasvama.

On absurdne, et muidu juba üle 10 aasta kindlalt ametnike ja poliitikute ilmeksimatusesse uute reeglite, keeldude, käskude ja piirangute kehtestamisel uskunud erakonnad ei usu samas riigi võimesse majandust suurte investeeringutega kasvama panna.

Peale kaitsetööstuse riikliku tellimuse, Rail Balticu ehituse kiirendamise ja üürielamute programmi ning ebamäärase mõmina teemal "mina ehitasin majandusministrina kõige pikema lõigu Tallinna-Tartu maanteest" ei sisalda koalitsioonileping mingit suuremat eesmärki ega vahendit majanduse stimuleerimiseks. Kõige olulisem on eelarvetasakaal (vabandust, kolmeprotsendiline puudujääk), mis tuleb saavutada ka majanduslanguse jätkumise hinnaga.

Koalitsioonileppes on lubadus uurida läbipaistmatust tegevuspõhisest riigieelarvest loobumist, aga see peaks olema korras riigi rahanduse suunas liikudes esimene asi, mis tuleks kohe ära teha. Äkki selgub, et riigieelarve ei olegi nii suures puudujäägis? Samuti oleks olnud väga lihtne leppega keelata kõik kulutused, mis on omased pigem väga rikastele ühiskondadele või lausa ideoloogilised. Muidu pole maksumaksjal 24protsendist käibemaksu tasudes mitte mingit alust uskuda, et valitsusel tõesti raha otsas on.