USA uuest presidendist olulisem on Eesti võime end ise kaitsta

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Kahe kuu pärast on vaba maailma juhtivas riigis presidendivalimised. Kampaania on juba saanud pöördeid, mida ajaloolisteks nimetada ei ole liialdus.

Ühe kandidaadi napilt ebaõnnestunud mõrvakatse televisiooni otseülekandes ning valitseva presidendi ootamatu usutavuse kaotus debatis silma torganud vanadusnõrkuse tõttu − seejärel parteikaaslaste poolt talle peale sunnitud taandumine. Taandunu asendamine asepresidendiga, keda veel mõni nädal varem tunti ebapopulaarse ja saamatu poliitikuna, kes ametisse pääses mitte oskuste või kogemuste, vaid kaasasündinud omaduste alusel.

Kogu ülejäänud maailm, nii suured kui väikesed, vabad kui mittevabad riigid ja nende kodanikud, kel huvi on, kuid hääleõigust Ameerika valimistel loomulikult mitte, jälgivad, elavad kaasa, valivad pooli, on hirmul või lootusrikkad. Kas võidab vabariiklane Donald Trump või demokraat Kamala Harris?

Eesti vaatenurgast ei ole põhjust end USA valimiste julgeolekupoliitilise mõju pärast närvi ajada.

ANVAR SAMOST, ajakirjanik

Kuna Ameerika Ühendriikide meedia on valdavalt Harrise taha joondunud, siis saab ka muu maailm üsna moonutatud pildi sellest, milliseks võib suurriigi poliitika kujuneda ühe või teise valimistulemuse korral. Aga tulemused, nagu ütles õigesti Barack Obama, valimistel kahtlemata on.

Hardo Pajula kirjutas paarkümmend aastat tagasi, et kõik asjad tänapäeva maailmas algavad USAst. Eesti on siin nagu väike kodumaine külakoht Tallinna kõrval, kuhu muutused mõne aastaga kohale jõuavad või vähemalt tunda on. Samamoodi võib öelda mitte ainult Eesti kohta, erinev võib olla vaatenurk ja pinnas, kuhu mõju langeb.

Eesti vaatenurk on kitsalt julgeolekupoliitiline. Arusaadav, kuigi laiemalt sõltub Ameerika Ühendriikide valijate antud suunast ka Eesti energiapoliitika, väärtuspilt ja arusaam populaarkultuurist. Seetõttu, sarnaselt 2016. ja 2020. aastaga, ootavad inimesed siinsetelt poliitikutelt, ajakirjanikelt ja välispoliitika asjatundjatelt vastust kahele küsimusele. Kes võidab? Mida uus president Venemaa puhul ette võtab?

Esimesele küsimusele on võimatu vastata. Teine küsimus eeldab, et vaataksime kandidaatide varasemaid tegusid.

Kamala Harris ei ole seni olnud Ameerika Ühendriikide välispoliitika kujundajate ega isegi peamiste täideviijate seas. Õigupoolest on ta nii kaugel sellest, et ei oleks vale vaadata Harrist kui lihtsalt Joe Bideni uut vormilist kehastust. Sellest lähtudes ei ole pilt Trumpi ja Harrise võrdluses sugugi nii mustvalge või lihtne nagu pealiskaudselt võib tunduda.

Joe Bideni nõrkus nii otseses vanusest tingitud tähenduses kui üleüldse ei ole viimase paari kuu nähtus. Välispoliitiliselt on Bideni administratsioon olnud Obama aegade jätk ja Washingtoni ametnike establishment'i ettevaatlikkuse kehastus. Nii oleks õpetlik vaadata Ühendriikide poolt Venemaa-Ukraina sõja käigus seatud piiranguid relvade kasutamisele, eskalatsioonipelgust kui ka pealispinna all kahtlemata püsivalt olemas olnud soovi suunata Ukraina mingit sorti kokkuleppele.

Aga kõige kõnekama näite leiab varasemast ajast (kui selleks mitte lugeda täpselt kolme aasta tagust kaosesse langenud lahkumist Afganistanist). Jaanuaris ja veebruaris 2022 oli ilmselgelt Ameerika Ühendriikidel teadmine Venemaa otsuse kohta Ukraina vastu sõda alustada. Sellelt pinnalt tõi Bideni administratsioon Kiievist ära oma kodanikud ja diplomaadid ning suunas ka teisi lääneriike sama tegama.

President Volodõmõr Zelenski ei oleks saanud öelda kuulsat lauset "Ma ei vaja küüti. Ma vajan laskemoona" ja keelduda evakuatsioonist, kui ameeriklased poleks talle seda pakkunud. Nii teame, kui palju sõltub ajaloos ühest inimesest, aga kahjuks teame ka seda, mida Bideni administratsioon arvas Ukraina kaitsevõimest, iseseisvusest ja Venemaale lubatavast.

Donald Trumpi samme Venemaa suhtes on keeruline ette näha. Varasema kogemuse põhjal on peaaegu kindel, et ta ei soovi minna ajalukku kaotaja või nõrga presidendina. Samuti on ennustatav, et Trump eelistab toetada neid, kes näitavad end tugevatena. Igal juhul on siin peidus palju võimalusi ja riske.

Ehk siis Eesti vaatenurgast ei ole põhjust end USA valimiste julgeolekupoliitilise mõju pärast närvi ajada. Küll aga tuleks valitsusel täita kaitseväe juhi sõjalist nõuannet ja NATOga kokku lepitud kaitseplaane ning osta vajalik kaugtule laskemoon, tehnika ja varustus, maksku see pealegi kolm miljardit või enam.