ITI-JANTRA METSAMAA Õpilasfirma loomine tekitab õpilastele lugematul hulgal probleeme

ITI-JANTRA METSAMAA, Ida-Virumaa ettevõtluskeskuse noorte ettevõtlikkuse koordinaator
ITI-JANTRA METSAMAA, Ida-Virumaa ettevõtluskeskuse noorte ettevõtlikkuse koordinaator Foto: Erakogu

Oskus probleeme lahendada just oma valdkonnast lähtudes on tänapäeval üks vajalikumaid pädevusi. Korduvad ühesugused liigutused teevad enamasti ära robotid ning käskude jagamine ja pimesi täitmine on säilinud ainult väheste organisatsioonide töökultuuris. Kuidas tekitada õpilastele keskkond, kus nad päriselt tahavad õppida probleeme lahendama?

Haridussüsteemis proovitakse õpilastele anda vahendid probleemide lahendamiseks ja loodetakse, et nad saavad ise aru teadmiste ja oskuste võimalikust vajadusest kauges tulevikus. Kahjuks puudub probleem, mis tekitaks õpilastes tunde, et neil päriselt nüüd ja kohe ongi õpitut vaja, sest muidu ei saavuta nad soovitud tulemust.

Täiskasvanutena me ju ka ei õpi suvalisel esmaspäeval ukse lukku vahetama, et äkki kunagi läheb vaja. Me teeme seda ikka siis, kui olukord nõuab. Rääkimata sellest, et enamasti kutsume üldse töömehe ehk saavutame eesmärgi hoopis teisiti.

Hinded ei ole minu arvates hea eesmärgi püstitus. Neid ei jaga ega nõua ühiskonnas peale koolide keegi, mille tõttu üleminek heade hinnete kultuurist reaalsete tegude kultuuri oli minule endale samuti keeruline.

Ettevõtlikkus ei väljendu mitte ainult õpilasfirma tegemises, vaid see on hoiak, mis ajendab kitsaskohti lahendama.

ITI-JANTRA METSAMAA, Ida-Virumaa ettevõtluskeskuse noorte ettevõtlikkuse koordinaator

Minu 2013. aastal 10. klassis käimise veidraim kogemus oli see, et perioodil, mil ma õppisin väga intensiivselt, olid mul kõige kehvemad hinded. Tegelesin oma esimese keskkonnaprojekti elluviimisega ja kahjuks ei jätkunud mahti, et koolitöödega piisavalt järge pidada. Kuigi praktiseerisin uusi ja ka koolist saadud teadmisi, ei olnud koolisüsteemis võimalik seda arvesse võtta.

Näiteks planeerisin oma meeskonnaga kahepäevast matka mööda mereäärt, et kaldale uhutud prügi korjata. Pidin läbi mõtlema, kes meid toob ja viib, kus ööbime, mida teeme, kui ilm on väga kehv, kui kiiresti liigume, kui palju prügikotte on vaja, kuhu prügi jätame, kes ja millega selle prügi üles korjab ja palju muid küsimusi.

Kogutud prügist ehitasime kodualevi keskele 2,5 meetri kõrguse skulptuuri ja korraldasime selle piduliku avamise. Skulptuuri puhul tuli taas leida vastused hunnikule küsimustele. Kus ehitame? Millest ehitame? Kes aitab? Kui suurt teha? Mida sinna peale kirjutame? Kui tugev karkass, et see jaksaks prügi kanda? Kuidas prügi kinnitame? Kas ja kellelt peame loa küsima? Kuidas skulptuuri transpordime? Kuidas kuju avame? Kuidas ja kuhu pärast selle kuju ära viime? Kui palju see kõik maksma läheb?

Lisaks oli selles projektis ka näiteks lühifilmi tegemine, külalistundides esinemine, koolitused, õppereisid ja palju muud. Palju oli paberimajandust, kajastust, logodega lehvitamist ja muud sellist, millest koolis ei olnud meile kordagi räägitud, aga mida oma praeguses igapäevatöös pean aktiivselt rakendama. Edu märkideks olid näiteks kajastus üleriigilises televisioonis ja skulptuuri ringkaitse kohalike elanike poolt, mille tõttu jäi skulptuur püsti esialgse kahe nädala asemel tervelt kaheks kuuks. Samas tuli kogeda ka tagasilööke: oli altvedamisi meeskonnaliikmete poolt, kehva ajaplaneerimist ja möödarääkimisi. See kõik õpetas ja andis kogemust juurde.

Tänu sellele projektile saime oma meeskonnaga minna Küprosele, kus toimus keskkonnahoiuteemaline projekt. Sealt edasi olen doominoefektina osalenud 10 projektis, mis on toimunud väga erinevates riikides.

Olen oma erinevate ametite jooksul kuulnud haridusjuhtidelt järgmisi lauseid: "Muidu teeks projekte, aga õppekavas ei ole ruumi!", "Meie õpetajatel ei ole projektideks aega, koormused on liiga suured!". Või veelgi jõhkramad näited: "Meie koolis on prioriteet õppimisel, mitte projektidel!", "Meil ei ole aega tilu-liluks!". Õnneks on ka vastupidiseid näiteid, aga kahjuks mitte palju.

Kurb, sest minule oli see kogemus, kus elus esimest korda õppisin suurima tuhinaga ja sain ka esimest korda aru, et mul on supervõime midagi päriselt maailmas korda saata. Tegelesin teemaga, mis läks mulle hinge. Ma sain teadmisi merereostuse ja selle probleemi suuruse kohta ning tegin päriselt ise midagi selle jaoks ära, et olukord võiks muutuda.

Projektid, õpilasfirmad, konkursid, häkatonid annavad meie noortele võimaluse lahendada päris elulisi probleeme. Nii on võimalik siduda õpitu tegevusse, mille puhul tõenäoliselt tekib neil iseseisev motivatsioon, millel on väga suur jõud. Kas me tahame seda õppeprotsessi julgustada ja suunata? Või jääme lahendama kunstlikult tekitatud ülesandeid, mida erinevad õpikud võivad meile ette sööta terve igaviku? Kellele meist meeldiks järjepanu lahendada midagi väljamõeldut ja kuidas suudame kunstlikult loodud harjutusi tehes aru saada, mida me tulevikus päriselt teha tahame?

Ettevõtlikkus ei väljendu mitte ainult õpilasfirma tegemises, vaid see on hoiak, mis ajendab kitsaskohti lahendama. Me kõik lahendame iga päev palju probleeme. Piim otsas, toome poest juurde. Riided on mustad, peseme need puhtaks. Me kõik oleme mingil määral ettevõtlikud.

Aga üks ettevõtlikkus on see, mida sa teed enda olemise parandamiseks, kuid järgmine tasand on teiste aitamine või ümbritseva keskkonna arendamine. Märkan koolides infotunde läbi viies, et noored, kes on ellu viinud projekte, loonud õpilasfirmasid või osalenud muudes koolivälistes ettevõtmistes, eristuvad tihti ülejäänud grupist. Nad võtavad julgelt sõna, arutavad kaasa ja jagavad oma kogemusi. Nad on enesekindlad ja otsustusvõimelised ning ka nende tulevikuplaanid on paremini paigas. Ettevõtlikkus on tekitanud õpilastele lugematul hulgal probleeme, aga nad on omandanud supervõime − nad oskavad ja suudavad neid lahendada.

Hariduskopter on loodud selleks, et võimestada Ida-Virumaa haridusasutusi. Noorte ettevõtlikkuse koordinaatorina toetan noorte ettevõtlikkust ja õpilasfirmade tegevust. Kui sinu haridusasutus vajab tuge õpilasfirmade toetamisel või kui sinu koolis ei ole õpilasfirmade juhendajat, siis pöördu minu poole ja leiame lahenduse: iti.metsamaa@ivek.ee.

Tagasi üles