Miks ei ole normiks saanud usutava avaliku vabandamise kultuur?

Copy
Mihhail Tammearu.
Mihhail Tammearu. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Olukord, kus väikesi lapsi, eriti erivajadustega väikesi lapsi, tiritakse selgelt provokatiivse taustaga videoreportaaži, on taunitav. Kuid Kanal 2 eetris olnud Kertu Jukkumi kõmulise, isegi kolleegide seas kollapalaviku tekitanud videoreportaažiga seotud kired meie ühiskonnas ei vaibu veel kaua.

Seda kindlasti ka selle pärast, et Kertu, kes on hariduselt ajakirjanik ja suhtekorraldaja, mis eeldab erialateooria tundmist, ei leidnud endast julgust meie ühiskonna ees korrektselt vabandada. Miks? Sest tema arvatavasti ei tunne, et pani millegagi puusse.

Ta ise ei toeta muu emakeelega inimeste integreerumist Eesti ühiskonda, kuna näeb vist selle taga julgeolekuohtu. Mina pidin samuti aastaid pingutama selle nimel, et tõestada, et minu vene nimi ei tähenda seda, et ma ei tohi ennast eestlaseks pidada. Tänu sellele kurikuulsale reportaažile peavad nüüd ka minusugused, kelle identiteet ja meelsus võivad teiste jaoks küsitavad olla, kuna lisaks vene nimele räägin ma ilma aktsendita ka vene keelt, oma eestlust pidevalt tõestama.

Vabanduse alatoon oli jälle sama kibeda järelmaitsega.

MIHHAIL TAMMEARU, suhtekorraldaja, Kohtla-Järve linnavolikogu kommunikatsioonispetsialist

Temale tahaksin meelde tuletada, et keel on eelkõige kommunikatsioonivahend. Kas Kertu mõistab, kui suur see töö tegelikult on ja kui palju on juba tehtud? Arvestades, et tegutsen avalike suhete valdkonnas, võib see veelgi suuremat pühendumust nõuda.

Kertu Jukkum läks tekkinud olukorras kõige kergema vastupanu teed − tegi oma isiklikul kontol Facebookis lakoonilise postituse, milles justkui püüdis pigistada endast ühe kuiva pisara, et tunnistada, et tema videoreportaaž jättis suhu väga kibeda maigu. Sellest sunnitud vabandamisest joonistub selgelt vastupidine pilt: selle asemel et teha ametlik videopöördumine suurte meediakanalite kaudu, mida jälgib palju inimesi, vabandab Kertu oma jälgijate silme ees.

See on ka meeldivam, kuna lohutust ja toetust saab otsida oma sõpradest jälgijate seast. Kui Kertu oleks teinud korraliku videopöördumise, milles oleks põhjalikult selgitanud Eestit raputanud olukorda, siis võib-olla oleks ta Eesti rahva silmis tuhast pisut tõusnud. Seik, et Kertu ei tööta enam Kanal 2s reporterina, ei tähenda seda, et tal ei ole võimalust soliidselt ja usutavalt vabandust paluda.

Paljud meist nägid, et Kanal 2 toimetus vabandas tekkinud olukorra pärast, kuid see ei olnud minu silmis siiras. Ei Kertu ega teised reportaaži teinud inimesed ei näidanud oma nägusid. See oli anonüümne sõnapurse. Isegi selles videolõigus, kus kõlasid küünilised ja kuivad vabandussõnad, oli toimetus kasutanud videokaadreid Moskvas Punase väljaku kohal lendavatest hävitajatest, Kremlist ja muidugi idanaabri presidendist. Ehk vabanduse alatoon oli jälle sama kibeda järelmaitsega.

Hiljuti kirjutas Kertu raamatu-reisikirja, mille pealkiri on "Õnn soosib julgeid", mille olin endale ka soetanud, sest olen kirglik reisifänn. Raamatus kirjeldas Kertu põhjalikult, kuidas ta sõitis Kesk-Ameerikas rännates autos, mida juhtis purjus kohalik. Kas see on siis julguse tunnus? Kas teistele ei tundu küüniline, et inimese jaoks on tüüpiline vastutustundetus ja oma elu ohtu seadmine ühtäkki reisi ajal julguseks muutunud?

Miks ei saa Kertu nüüd oma julgust päriselt näidata ja vastutust võtta, paludes suure auditooriumi ees korrektselt vabandust? Sest ta ei näe selleks vajadust. Kui õnn soosib julgeid, siis ebaõnn − arglikke?

Tagasi üles