VIRVE OSILA ⟩ Kas julgus või ülbus?

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Julge pealehakkamine on pool võitu, öeldakse. Mõni julgelt pealehakanu saab koguni täisvõidu.

Viimasel ajal käituvad poliitikud eriti vapralt: mõtlevad, ütlevad ning koguni tegutsevad kahtluste ja kartusteta. Kohtla-Järve linnavolikogu esimees näitas hiljuti üles erilist julgust: esmalt veenis ta volikogu liikmeid üksmeelselt tõstma linnapea ja linnavalitsuse liikmete palka ning seejärel kutsus üles ka teisi kohalikke rahvaesindajaid samamoodi käituma.

Sotsiaaldemokraadid (kelle esiridadesse too esimees kuulub, olles ühtlasi riigikogu liige) teatavasti liigitavad end vaeste ja rõhutute suurkaitsjateks ning seepärast võibki ehk mõni minutaoline totu imestada, et kust otsast Kohtla-Järve linnapead rõhutakse ja kui vaene ta enne palgatõusu oli. Aga noh, kui arusaajad need tavainimesed ikka on või millega nad rahule jäävad.

Kärpida tuleb ikka vaesematelt − neid on palju rohkem, ka on nende vajadused väiksemad.

VIRVE OSILA

"Poliitikul peab olema julgust teha ebapopulaarseid otsuseid," teatas lugupeetav rahvasaadik, jättes paraku mainimata, et tema erakond julgeb levitada ka üsnagi populistlikke loosungeid. Sellest järeldub, et esikohale seatakse sõnad, mitte teod.

Narva linnapeale meeldis Kohtla-Järve volikogu juhi üleskutse väga ja ta julgeski öelda, et tema küll palgatõusust ära ei ütle, sest senine neljatuhandene töötasu ongi ajale jalgu jäänud. Ega Kohtla-Järve ja Narva elanike sissetulekudki ajast üle ulatu, seda enam, et huviringide tasud suurenevad proportsioonis juhtide palganumbritega, aga selle tõe tunnistamine oleks linnaisadele juba liigne julgustükk. Päris lõhki ei maksa pilli ka ajada.

Mulle õpetas isa juba lapseeas, et tõde tuleb välja öelda ka siis, kui seda raske teha on. Seepärast imetlengi ma meie rahandusministrit, kes julges riigi ja rahva ees tunnistada, et temal pole üldse raha. Vaesus pole küll häbiasi, aga pisuke piinlikkuse maik tikub ikka keelele.

Minule tuli see ülestunnistus kergendusena, sest kui juba nii väärikas ametimees puupaljas on, siis pole minu vaesuses midagi tavatut. Ja praegu tundub, et olen kogunisti paremas olukorras: konserve ma ei tarbi, jaksan osta piima-leiba ja aedvilja ning vahel luban enesele ka viilukese kodumaist sinki või Talleggi kanakoivakese. Selline toidusedel on tervislikum ka.

Kunagi ammu küsis naabrinoormees minult viina ostmiseks laenu. Ütlesin siis, et kui ta leiva jaoks küsinuks, oleksin andnud. Seepeale ohkas tema, et leiva jaoks on ju häbi küsida.

Meie vaese riigi valitsejad võiksid ju ka ausalt tunnistada, mille jaoks päriselt makse tõstetakse. Kas automaks läheb kliimamuutuste leevendamiseks, bensiiniaktsiisi tõus teede paranduseks ja riigikaitse maks päriselt ka kaitserelvastuse suurendamiseks või täidetakse nende maksudega riigikassat, kust siis jagatakse radikaalse innovatsiooni arenduse või muude kummastavate projektide teostamiseks.

Tänapäeval pooldatakse sõnutsi ausust ja avameelsust, miks siis neid udujutte ajada. Võib-olla peaksid riigiisad maksude tõstmisel silmas pidama ka vajaduspõhisust ja selle siis lahti selgitama. Kui aga rahandusministril, kes üle poole oma teadlikust elust on olnud rahva palgal (sealjuures rohkem kui kobedal palgal), pole olnud oskust varuda sääste, siis tekib küsimus, kuidas ta riigi rahaasjade ajamisega hakkama saab. Aga see on tühiasi. Oluline oli julgus tunnistada.

Ja küllap lähiajal tõusevad ka ministrite ja riigikogujate töötasud. Kärpida tuleb ikka vaesematelt − neid on palju rohkem, ka on nende vajadused väiksemad. Ja mis kõige tähtsam: vaene inimene oskab vähese rahaga ümber käia oskuslikumalt kui see, kes oma rahanumbreid enam kokku lugeda ei mõista.

Riigikogu sügishooaeg alles algas, küllap saame varsti suurel hulgal näha-kuulda üha julgemaid ütlemisi koos jõu- ja ilunumbritega. Sotsiaalkaitse- ning tervise- ja tööminister on esimesed julged ütlemised juba teinud: üks kärbib uljalt toetusi, öeldes sedagi, et kui elukaaslastest üks on kodune, siis haigekassa toetus temale ei kehti, kuna jõukas inimene peab jaksama ise oma ravi eest tasuda. Kui aga ollakse kodus mitte jõukuse pärast, vaid haige pereliikme või oma kehva tervise tõttu? Kuidas ja kes seda küll kontrollima hakkab? Teine tõstab arstivisiidi tasusid, öeldes, et selle peavad ju maksumaksjad kinni maksma. Pagan võtaks, maksumaksjad maksavad ju ka ministrite elamise ja hüved kinni!

16. septembri varahommikul Vikerraadiot kuulates jäi kõrva, kuidas üks tunnustatud pealinna peretohter tegi väga julge avalduse, soovitades kvalifitseeritud perearste, kes on niigi üle koormatud, lihtsate tervisehädadega mitte tülitada. "Ärge pöörduge perearsti poole, kui teie nahale on tekkinud kahtlased plekid, kui teil on varbavahelõhed, kui teil on angiin või kannatate krooniliste seljavalude käes. Pidage nõu apteekrite või pereliikmetega ja ravige ennast ise," kõlas üleskutse inimestele, kes on nii harimatud, et söandavad oma tervisemuredega haritud arstide kabinetiuksi kulutada. Seda pateetilist üleskutset kuulates meenus, et mingil ajal just soovitati nii kahtlaste nahalaikude kui muude tundmatute terviseprobleemidega perearsti poole pöörduda, et saada õigel ajal sabast põhjusel, mitte nutta tagajärgede pärast.

Poolimetlevalt vaatan ka neid julgeid poliitikuid, kes oma maailmavaadet nii kergesti muudavad. Keskist sotside sekka kargamist võib ju keskmise koolipoisi hüppeks pidada, aga Keskist Isamaasse või Reformi ja EKREst kogunisti Keski näib juba Duplantise tegemisena.

Siinkohal üritan aru saada, kuidas kõigi nende julgete väljaütlejate mõttemaastikul orienteeruda: kas kasutada otse- või külgvaadet, lõpetada raadiokuulamine või telerivaatamine ning uurida ainult ajalehe valget serva? Sest selle pikalt kestnud vastuolulise ja praeguseks paljusid inimesi kurvastavast maksufestivalist arusaamine on nii keeruline poliitiline pilotaaž, et kuulates ajab närvid krussi ja paneb südame puperdama, aga vanal krooniliste tõbedega mutil pole sobilik enam ka arsti poole pöörduda.