ANVAR SAMOST ⟩ Miks sobib poliitikute maailmapilti vabaduse kärpimine?

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Üksteisele järgnevad kriisid on nii Euroopas kui Eestis taganud mugava keskkonna poliitikutele ja ametnikele, kes ei oska või ei taha vaba ühiskonda hinnata. Kui pärast koroonat oleme valdava osa tollal kaotatud vabadustest taastanud ning võib oletada, et tollaste võimuliialduste pärast on nende toimepanijatel piinlik ja ehk on ka järeldused tehtud, siis julgeoleku nimel tehtavate õiguste ja vabaduste piirangutega on see aeg alles ees.

Kui mingi viga juhtub ühe korra, siis võib see olla juhus. Kui sama asi hakkab järjest kasvavas tempos korduma, siis oleme kaela saanud realiseerunud riski. Kui siseminister ei näe probleemi kõigi Eesti inimeste eraeluliste sideandmete õigusvastases kogumises ja säilitamises, et politseil ja luureasutustel oleks lihtsam oma tööd teha, siis selle võib kirjutada ajaloolise praktika ja seadusandja küündimatuse kokkulangemise arvele. Kui sama siseminister toetab arusaama, et politsei võiks selgeltnägijana kuritegude ennetamiseks meeleavaldusi keelata või eraomandit ära võtta, siis on asi hull. Kui aga siseminister tahab anda julgeolekuasutusele õiguse valimisnimekirju valideerida, siis on ohus kõik see, mille pärast Eesti riik üldse olemas on.

Tegelikult võiks näidete jada tõmmata veel pikemaks, aga jääme lihtsuse huvides viimase kuu aja sisse.

Kui siseminister tahab anda julgeolekuasutusele õiguse valimisnimekirju valideerida, siis on ohus kõik see, mille pärast Eesti riik üldse olemas on.

Läks vaja lauskogumise käigus saadud sideandmete kasutamist Eesti mastaabis väga rikka inimese vastu algatatud kriminaalmenetluses, et prokuratuur riigikohtu otsuse survel lõpetaks meie kõigi kohtlemise potentsiaalsete kurjategijatena. Kui Parvel Pruunsilla käsi oleks paremini käinud ning kapo ja prokuratuur poleks otsustanud teda üsna kaheldavatel alustel kuriteos süüdistada, siis kestaks nii Euroopa õiguse kui ka põhiseadusega vastuolus olev tegevus ikka edasi, juba neljandat aastat.

Ei saa välistada, et riigikogu üritab kõigele vaatamata teha seadusesse muudatusi, mis midagi ei muudaks. See oleks poliitiline valik, nagu on olnud ka pärast 2021. aasta riigikohtu otsust tekkinud õigusvastase olukorra ees silmade sulgemine.

Oluline on mõista, et nii ulatusliku privaatsuse riive õigustuseks ei sobi jutud lennujaamale tehtud pommiähvardustest või narkoärikatest − nagu ei sobi sõnavabaduse piiramise õigustuseks sama erakonna esitatavad jutud solvumistest ja tunnetest.

Tõenäoliselt on just sideandmetega toimunu koroonaaegsete tegevuste kõrval selgitus, miks politseiametnikud peavad võimalikuks ennetavalt meeleavaldusi tõkestada (Tartu politseijaoskond ei andnud luba Palestiina toetuseks avalikku koosolekut korraldada, väites, et koosolekule võivad ilmuda inimesed plakatitega, mis võivad sisaldada agressiooni õigustamist) ning nüüd siis ka kõhutundeõiguse põhjal eraomandit ära võtta ja tagasi mitte anda.

See ei ole paraku enam meile kallis õigusriik, kui politseiamet ütleb esiteks, et võttis Lihula mälestussamba koopiana tuntud kivi "hoiule", et hoida ära võimalikke õigusrikkumisi, ning nädalaid hiljem kaitseb oma seadusvastast tegu argumendiga, et kivi võimaldab ajalugu mitte tundvatel isikutel teha "valesid järeldusi" ja pahatahtlikke manipulatsioone korraldada.

Vabas riigis võib igaüks teha nii valesid järeldusi kui suudab. Kui siseminister ja sotsiaaldemokraatide esimees Lauri Läänemets ütleb, et Venemaa võib neid "valesid järeldusi" ära kasutada ja sellega on politsei tegevus õigustatud, siis kahjuks muudab see Eestit just Venemaaga sarnasemaks.

Kuid ei läinud mööda nädalatki, kui sama siseminister (kellele annavad aru nii politsei kui kaitsepolitsei) tuli välja mõttega, et kõik mittekodanikest kohalikel valimistel osalemise õigust omavad inimesed peaksid selle õiguse säilitamiseks deklareerima hukkamõistu Venemaa agressioonile ja lojaalsust Eestile. Aga "õiguskaitseorganid" nagu kaitsepolitsei saaksid sobimatut meelsust näidanud inimesed siiski ka pärast seda valimisnimekirjast välistada.

Tänaseks on Lauri Läänemets avalikkuse survel ettepaneku viimase osa tagasi võtnud. Pole siiski põhjust uskuda, et muutunud on maailmapilt, kuhu sobib vastuluureamet valijate meelsuse kontrollijana ja politsei mõtete lugejana.

Oleks hea lõpetada, märkides, et õnneks on asi ühes ministris või ühes erakonnas. Aga tegelikult on säärast mõtlemist kõigis erakondades ja see on olnud esindatud juba mitmes valitsuses.