/nginx/o/2024/11/13/16482567t1h91f4.jpg)
Veel veerandsada aastat tagasi oleks inimest, kes tõemeeli rääkinuks Eestisse tuumajaama rajamisest, peetud parimal juhul ullikeseks. Tuumaenergeetika maine sai kõvasti kannatada 1986. aastal pärast Ukrainas Tšornobõlis juhtunud õnnetust, aga ka mitte nii ammu Jaapanis Fukushima jaamas toimunud tsunamiavariid, pärast mida Saksamaa ja Šveits otsustasid hoopistükkis tuumaenergeetikast loobuda.
Eestis on aga tuumaenergeetika mainet ilmselt tugevalt parandanud viimaste aastate energiakriis, kus valitsuse põlevkivienergeetikat likvideeriv poliitika on meie elektrihinnad kordades üles viinud ning riigil pole siiani ettekujutust pikemaajalisest lahendusest. Isegi tavainimesed ei võta enam kuigi tõsiselt jutte, kuidas me asendame oma senise põlevkivienergeetika tuule- ja päikeseenergiaga, asjatundjatest rääkimata. Ja muidugi ei ole see taastuvenergia odav, nagu meile püütakse väita. Tarbijatena maksame sellele päris korralikult peale, et ettevõtjad ikka sealt kasumit teeniksid.
Tuumajaam lubaks elektrihinda stabiilsena hoida ning tagaks ka varustuskindluse. Kuid meile pole vähetähtis ka sellise objekti mõju kohalikule majandusele, inimeste turvatundele ja heaolule. Sestap on õige, et kui see jaam ka siia lubada, peaksid kohalikud inimesed sellest maksimaalset kasu saama. Olgu selleks siis taluvustasude maksmine, odavam elekter ja kaugküte või mingid muud tingimused, mis kohalikku elu turgutada aitaks. Tänapäeva Eestis on kohalike elanike nõusolekust saanud väärt valuuta, millega investoril tuleb arvestada.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)