Kui palju maksab õlitehase bürokraatlik mõrv?

Auveres Enefiti tehases toodetud põlevkiviõli. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Eesti Energia erikontrolli valmimisega jõudis eelmisel nädalal avalikkuse ette ka Enefit 140 õlitehase heitmete probleem, mis on veel üks näide selle kohta, kuidas bürokraatiamasin püüab toimivat tööstust suruda mängust välja veel enne, kui uued mängijad ehk tulevikumajandus on jõudnud trennigi tegema hakata.

Eesti Energia juhid väidavad, et on tegelnud heitmete vähendamisega juba aastaid, kuid seatud eesmärke pole õnnestunud veel saavutada ning ebaselge on, kas nende seadmetega ongi üldse kehtestatud normideni võimalik jõuda. Tehnikaülikooli tunnustatud professor Alar Konist märgib, et Eestis kehtivad normid on rangemad kui mujal Euroopas.

Kliimaminister Yoko Alender ja keskkonnaameti juht Rainer Vakra ei lase end sellest kõigutada ning kinnitavad, et mingit normide vähendamist ei tasu loota. Kui neid signaale kokku siduda, siis pole keeruline tuletada, et selle õlitehasega, millega on seotud Ida-Virumaal ligikaudu 500 keskmisest kõrgema palgaga töökohta, võib asi peagi õhtal olla.

Selliste pealinnas sündivate otsuste puhul tuleb taas küsida, kas nende tegijad aduvad, milline on nende mõju kohalikule elule sotsiaal-majanduslikus mõttes. Kas seda on üldse püütud analüüsida? Kas on püütud arvutada, kui suur on see majanduslik kahju riigile, kohalikele omavalitsustele ja tehasega seotud inimeste leibkondadele? Kui on, siis peaks see kliimaministeeriumi ja keskkonnaameti kodulehel nähtavalt kohal olema. Aga ei ole...