:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/01/27/13598448t1hbc3f.jpg)
Vaidlused selle üle, kui palju tuleks Ida-Virumaal säilitada tööstuslikku pärandit, on kestnud juba sellest ajast alates, kui Eesti taasiseseisvus. Kahtlemata on piirkonna tööstusobjektid maakonna arengu ja ajaloo tummad tunnistajad, mille sihtotstarbelise kasutamisega kerkib iga kord küsimus: mis edasi? Kas lammutada või säilitada? Kui viimast, siis kellele ja milleks ning kui palju see maksab?
Ere näide selle kohta, kuidas otsustati säilitada ajalooline ja silmapaistev arhitektuurimälestis, oli aastaid tagasi Sompa kaevanduse peahoone. Kuigi ta võeti riikliku kaitse alla kui väärtuslik objekt, ei tegelnud selle hoolduse ja korrashoiuga keegi, mingit otstarvet talle ei leitud. Nii vajus katus lõpuks sisse, hoone hakkas lagunema ning oskamata targemat teha, võeti see kaitse alt ära.
Tänane Põhjarannik kirjutab sellest, kuidas Narva linn tahab takistada kahe Balti soojuselektrijaama korstna lammutamist, pidades neid väärtuslikeks. Häda on aga selles, et hoolduskulusid ei taha keegi kanda. Paraku on kõigi mälestistega nii, et kui nad väärtuslikeks tunnistada, et säilitada, tuleb arvestada ka kuludega. Kui suure osa meie tööstuspärandi säilitamisest oleme me valmis kinni maksma?
Meil on ka positiivseid näiteid, nagu kaevandusmuuseum Kohtla-Nõmmel või Kiviõli seikluskeskus, kus tööstuspärandile on antud uus elu. Nii tulekski mõelda, et kui me tahame olnut säilitada, siis peame suutma siduda selle oleviku ja tulevikuga. Säilitada ajalugu selleks, et maksta minevikule peale, on liiga kallis hind, kui eesmärk on olla tuleviku suunas näo, mitte seljaga.