Saada vihje

Saka mõis tegi Šoti õhtuga kummarduse kunagistele omanikele

Copy
Saka mõisa külalisi tervitas pühapäeva õhtul torupillimänguga Philip Barlow − ettevõtjast Eesti aukonsul Glasgow' lähistel Cardrossis, Šotimaa lääneosas. "Oleme teinud Šoti üritusi Tartus, Haapsalus ja Tallinnas. Sakal olen esimest korda ja tunnen end siin eriliselt," ütles ta. Esimest korda sattus Philip Barlow Eestisse 1998. aastal ja jäigi käima. Nüüd arendab ta kahe riigi ärisuhteid ja kultuurisidemeid, mis muutuvad tema sõnul aina tugevamaks. "See on tore, sest Eesti on väga edukas iseseisev ja innovaatiline Euroopa riik. Mina ütleksin, et pigem Skandinaaviamaa kui postsovetlik riik. Eestlased jälle naudivad meie muusikat ja tantsu."
Saka mõisa külalisi tervitas pühapäeva õhtul torupillimänguga Philip Barlow − ettevõtjast Eesti aukonsul Glasgow' lähistel Cardrossis, Šotimaa lääneosas. "Oleme teinud Šoti üritusi Tartus, Haapsalus ja Tallinnas. Sakal olen esimest korda ja tunnen end siin eriliselt," ütles ta. Esimest korda sattus Philip Barlow Eestisse 1998. aastal ja jäigi käima. Nüüd arendab ta kahe riigi ärisuhteid ja kultuurisidemeid, mis muutuvad tema sõnul aina tugevamaks. "See on tore, sest Eesti on väga edukas iseseisev ja innovaatiline Euroopa riik. Mina ütleksin, et pigem Skandinaaviamaa kui postsovetlik riik. Eestlased jälle naudivad meie muusikat ja tantsu." Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

"Miks me peame siin Šoti pidusid? Sest me arvame, et Saka mõis on natuke ka Šoti mõis − nii esimesed kui ka viimased Saka mõisa omanikud olid Šoti päritolu," selgitab Tõnis Kaasik, kes ostis varemetes mõisa üle kahekümne aasta tagasi ja on seal taastanud endise hiilguse.

Kui muidu viitab kunagiste omanike päritolule härrastemaja suure ümarlauaga Šoti saal, siis eelmisel pühapäeval tekkis juba uksest sisse astudes tunne, nagu oleks päriselt mõnda Šotimaa valdusse astunud.

Uksel tervitas saabujaid torupillimäng ja seda sai hiljem kuulda ka ballisaalis, kus kõlas veel Šotimaa rahvuspoeedi Robert Burnsi luule, paljud said esimest korda elus maitsta rupskirooga hägist ja õppida keilitantsu otse Šotimaalt saabunud bändi Rerr Terr saatel.

Rootsi kuninga kingitud Šoti klannile

Tõnis Kaasik peatus ka mõisa rohkem kui neljasaja-aastasel ajalool. Mõis rajati pärast seda, kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis sealsed maad 1626. aastal Šotimaalt Aberdeenist pärit Jürgen (Jöran) Lesliele. Võimsast Šoti klannist pärit Leslie võitles mõõgaga kuninga eest ja sai selle eest vääriliselt tasutud. Lesliede pere valdusse jäi mõis saja kahekümneks aastaks.

Vahepeal liikus mõis käest kätte, kuni 1809. aastal tuli järgmine Šoti perekond Löwis of Menar, kes jäi saja kolmekümneks aastaks. Pere lahkus 1939. aasta novembris Saksamaale. Eesti Vabariigi sajandal aastapäeval avasid Kaasikud kõrgel paekaldal baltisakslaste ümberasumisele umsiedlung'ile pühendatud mälestusmärgi. Kolm aasta hiljem püstitasid nad pronksskulptuuri "Põlvest põlve", millel on kujutatud omanike vapid.

Pärast sõda peremehetses mõisas Nõukogude võim. Perekond Kaasik omandas lõpliku lagunemise piiril olnud varemed 2001. aastal.

Tõnis Kaasik mõisa peahoone Šoti saalis.
Tõnis Kaasik mõisa peahoone Šoti saalis. Foto: Matti Kamara (Pohjarannik)

Pärast seda on Löwis of Menarid korduvalt Sakal käinud, olles tänulikud mõisa päästmise eest. Sakal sündinud Heiner von Löwis of Menar on korraldanud aastaid Balti riikidesse kultuurireise ning toonud gruppe ka Sakale. Nüüd läheneb vanahärra juba üheksakümnele. "Kogu aeg ütleb, et enam ei tee, aga sel aastal tuleb jälle," räägib Tõnis Kaasik.

Šoti õhtu läks Saka mõisa peahoones täissaalile. Lisaks torupillimuusikale, Robert Burnsi luulele ja keilitantsule sai ballisaalis nautida Šoti kööki, muu hulgas serveeriti kuulsat rupskirooga hägist (haggis). Hägis on rupskitega täidetud lambamagu ja päris vürtsikas roog. "See vajab natukene harjumist, aga on maitsev," kinnitas Eesti Šoti kultuuriseltsi juht Eike Urke, kellele on hägis suupäraseks saanud.
Šoti õhtu läks Saka mõisa peahoones täissaalile. Lisaks torupillimuusikale, Robert Burnsi luulele ja keilitantsule sai ballisaalis nautida Šoti kööki, muu hulgas serveeriti kuulsat rupskirooga hägist (haggis). Hägis on rupskitega täidetud lambamagu ja päris vürtsikas roog. "See vajab natukene harjumist, aga on maitsev," kinnitas Eesti Šoti kultuuriseltsi juht Eike Urke, kellele on hägis suupäraseks saanud. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Rohkem kui turismimõis

Saka mõisa praegune omanik on püüdnud hoida traditsioone. Aga millised võisid olla peod Saka mõisas sada aastat tagasi? "Saka mõisa kohta pole üldse eriti midagi teada. 1939. aastal, kui perekond lahkus, olevat kohver kukkunud põgenemisel üle parda. Kõige väärtuslikumad ja olulisemad asjad läksid merepõhja," teab Tõnis Kaasik.

Šoti õhtu programmi pani ta kokku koos Eesti Šoti kultuuriseltsiga. "Šoti õhtut oleme korraldanud varemgi, aga sellise programmiga ja Šotimaalt tulnud muusikutega tegime seda esimest korda. Briti saatkond saatis meile veel kingitusena militaarorkestri torupillimängija Tapalt," ütleb Tõnis Kaasik, kelle sõnul müüs üritus üllatavalt kiiresti välja.

Justin Davis tutvustas Šoti relvastust.
Justin Davis tutvustas Šoti relvastust. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Peaaegu kaks kolmandikku Šoti õhtul osalejatest sõitis kohale väljastpoolt Ida-Virumaad. Samal ajal on mõisa väga oodatud ka kohalikud inimesed: nii restorani einestama, privaatsesse spaasse lõõgastuma, mõisaparki jalutama kui ka kultuuriüritustele.

Tõnis Kaasik ütleb, et tema missioon on olnud kogu aeg suurem kui turismimõisa pidamine. "Tahaks, et Saka mõis oleks ka kultuurikeskus. Igal suvel käib siin mõni teatrietendus, samuti toimuvad kontserdid, mida tuleb küll sponsoreerida. Kaudselt toob muidugi kultuur inimesi ka siia ööbima. Peab ikka pildil olema, et inimesed tuleksid."

Novembris saab mõisa peahoone renoveerimisest viisteist aastat, eelmisel aastal täitus kakskümmend aastat hotelli Saka Cliff avamisest. Viimane suurem arendus oli mullu suvel avatud talveaed. "Ta läks kohe ja üllatavalt hästi käima. Võib-olla sellepärast, et on uus ja huvitav koht," rõõmustab Tõnis Kaasik.

Eike Urke seljas näeb Eesti tartanimustrit, mille šotlased lõid Eestile kingituseks, põimides kokku Eesti ja Šoti lipuvärvid.
Eike Urke seljas näeb Eesti tartanimustrit, mille šotlased lõid Eestile kingituseks, põimides kokku Eesti ja Šoti lipuvärvid. Foto: Matti Kamara (Pohjarannik)

Šotlased kinkisid eestlastele oma tartanimustri

Eesti Šoti kultuuriseltsi vedaja Eike Urke tutvustas Saka mõisas nii Šotimaa rahvuspoeedi Robert Burnsi luulet kui ka Eesti rahvustartani − Eesti jaoks loodud šoti ruudumustrit.

"Meil on väga hea meel, et saime Robert Burnsi sünniaastapäeva paiku teha sel aastal lausa viis avalikku üritust, kuhu said tulla Šoti kultuurist huvitatud inimesed," rõõmustas Eike Urke.

Ja huvi Šoti kultuuri vastu on suur. Eike Urke pakkus põhjuseks, et kahel väikesel rahvakillul on hea teineteisemõistmine, sest mõlemad on saanud valusalt tunda endast suuremate ülemvõimu. "Meil on mõnes mõttes ka samasugune naaber, neil küll Inglismaa näol tunduvalt parem. Aga kui vaadata tagasi Šoti ajalukku, siis samamoodi oli aeg, kui põlisasukad asustati ümber, keelati ära tartan ja torupill."

Tartan on šoti ruudumuster, kus ruudud moodustavad kindla vahemaa tagant korduva mustri. Aga eestlastel on oma tartanimuster, mille kinkis meie riigile 2005. aastal Eesti aukonsul ja Šotimaa ettevõtja Iain Lawson. Eesti rahvustartanis on kombineeritud Eesti lipuvärve Šotimaa kuninglikult lõvilipult laenatud punase ja kuldsega. "Neid riike, millel on oma tartan, võib kahe käe sõrmedel üles lugeda," ütles Eike Urke.

Eesti tartanimustriga kangast on kasutatud kõikvõimalikel toodetel, alates sallidest ja lipsudest kuni pleedide ja patjadeni välja. Nende müügiga on kultuuriselts katnud Robert Burnsi plaadi väljaandmise kulusid. Plaati, kus Burnsi laulude eestikeelseid tõlkeid esitavad Ilona Aasvere, Tiit Kikas, Peeter Rebane ja Marko Matvere, sai ka Saka mõisas kaasa osta.

Saka mõis korraldaski piduliku õhtusöögi Robert Burnsi auks, kellel oli 25. jaanuaril sünniaastapäev, mida šotlased laialdaselt tähistavad.

Tagasi üles