/nginx/o/2019/03/11/11859023t1he829.jpg)
Märtsi lõpuni kaunistavad Jõhvi kontserdimaja seinu Narva kunstniku ja pedagoogi Vladislav Kuznetsovi (kunstnikunimega Kuzja Zverevi) uued tööd. Autor kajastab neis oma elu ja sisemisi tundeid, andes emotsioone edasi vaatajaile elujõudu lisavate kujutusvahenditega.
Primitivism kui žanr ei ole mõistetav ehk igaühele, seepärast pole välistatud, et mõnele vaatajale võivad Narva kunstniku tööd algul veidravõitu tunduda. Sellest hoolimata lummavad need vaatajat niivõrd, et too ei suuda oma pilku neilt lahti rebida, ning sunnivad mõtisklema, mida autor ühe või teise maaliga öelda on tahtnud.
Tahaks seda elu veidi värvikamaks muuta.
"Igaüks otsustagu ise," ütleb Kuzja Zverev. "Pole üldse oluline, mida on mõelnud kunstnik − põhiline on see, milliseid mõtteid kujutatu vaataja peas sünnitab. Tähendusi võib olla palju ning ma loodan, et iga vaataja laskub oma tunnete sügavusse. Näiteks miks "Neli päikest"? Nägin ükskord internetis fotot, millel oli reaalses elus kolm päikest. Minul aga on neid neli − las praeb igast kandist. Või "Jooksjad" − on need alasti kuningad või hoopis avali hingega inimesed...?"
Näitus kannab nime "Minu mäng" ning Zverev rõhutab, et tema tööd on otsekui vestlus iseendaga, sest kõikjal on kasutatud tema enda tegelaskuju − Kuzja Zverevit. Ta loob eriteemalisi pilte, kehastudes ümber oma kangelasteks või jäädes lihtsalt iseendaks. Ta on äratuntav iseloomuliku habemetuti järgi, ülejäänus aga elab see tegelane igal pildil täiesti iseseisvat elu.
Vaatamata sellele, et tegelaste poosid ja žestid on üsna ilmekad, on igal tööl allkiri − nii aitab autor vaatajal mõista, mis toimub ja kuidas kulgeb kunstniku elutee − autori arvates lisab see mõtteainet ning on ka üks osa tema originaalsest stiilist. Oma kordumatus loomingulises maneeris ja kunstikeeles arutleb Zverev inimese loomuse üle ning kaasab protsessi ka pealtvaatajaid, kutsudes neid dialoogile.
Mitukümmend tema maali on Jõhvis väljas küll esimest korda, ehkki loodud on need eri aegadel − 2000. aastate algusest tänapäevani. On ka neid, mis on "ümber maalitud": näiteks "Jooksjad" valmis kümme aastat tagasi, ent 2016. aastal tahtis autor muuta selle fooni ja tegi maali ümber − ning see omandas sootuks uue ilme. Palju on ka päris uusi töid ning tänu sellele saab näitusega tutvudes aimu autori loometeest. On näha, et Kuzja Zverev on ajas muutunud − tema tööd on varasemast värvikamad, erksamad, mahukamad, elujaatavad. Tema varasemad maalid on pigem dekoratiivsed, viimased tööd aga tunduvalt maalilisemad. Vaadeldes puutrükipilte "Kuzja ja kits", "Kuzja ja karu" ning paljusid teisi, naeratab vaataja tahes-tahtmata...
"Kujutan oma maalidel seda, mida ise tunnen. Maalin palju ning tahaksin, et mu töid näeksid ka teised inimesed. Õnneks on meil Jõhvi kontserdimajaga välja kujunenud head suhted. Loodan, et minu uus näitus aitab inimestel end argipäevast mõneks ajaks lahti rebida, ning mul on siiralt hea meel, kui minu tööd kas või mõneks ajaks nende elujõudu tõstavad," räägib kunstnik.
Vladislav Kuznetsov ehk Kuzja Zverev on sündinud 1961. aastal Kostromas. Lõpetanud Jaroslavli kunstikooli ning Kostroma pedagoogikainstituudi kunsti ja graafika teaduskonna. 1989. aastast elab ja töötab Eestis. Eesti kunstnike liidu ja Eesti vabagraafikute ühenduse liige. 1997. aastast elab Narvas, 1999. aastal avas koos abikaasaga kunstistuudio Stupeni, kus käivad harjutamas nii lapsed kui ka täiskasvanud. Rahvusvaheliste ja üle-eestiliste näituste alaline osaline, kultuurkapitali Ida-Viru maakondliku preemia "Kultuuripärl 2015" laureaat.
Kuzja Zverev on viljakas kunstnik: praegu saab tema töid näha peale Jõhvi ka Pärnus, nime "Dialoogid kunstnikuga" kandev isikunäitus aga on väljas Tallinna linnamuuseumis.
Zverevi maalid tekitavad rohkelt emotsioone: mõni mõistab tema stiili, mõni eitab, ent väga sageli küsivad näitusekülastajad, kes sääraseid maale ostab. Ostetakse küll. Mitu maali on soetanud Tartu kunstimuuseum, hiljuti osteti ära "Kunstnik ja ülekuulamine", mis oli Jõhvis 2017. aastal.
"Tegin samal teemal ka teise maali, see kannab nime "Kunstniku teine ülekuulamine," naerab ta. "Minu töid on Kaliningradi kunstimuuseumis, palju töid olen üle andnud Kostromasse − sinna, kus ise õppisin. Nad on leidnud endale uue omaniku mitmetes linnades ja riikides. Mulle teeb rõõmu, kui minu looming kellelegi meeldib, ent selleks, et kunsti müüa, on tarvis palju aega ja jõudu − mina selleks valmis pole. Seepärast sageli lihtsalt kingin oma töid galeriidele ja muuseumidele − et kunsti oma jälg jätta. Ma ei maali eesmärgiga oma tööd maha müüa, vaid selleks, et peegeldada oma maailmatunnetust, anda edasi emotsioone ja mõtteid ning võib-olla äratada teistes inimestes midagi sellist, mis nende elule värvi lisab. Elamiseks teenin raha õpetamisega ning mulle meeldib mu elukutse väga. Tahaksin elu veidi värvikamaks muuta. Kui iga inimene kas või natukenegi midagi samasugust teeks, siis oleks meie kõigi elu tunduvalt rõõmsam," on Zverev veendunud.
Mis kunstnikule endale rõõmu teeb?
"Alati teevad rõõmu uued näitused, sest mulle meeldib teistega jagada," vastab ta. "Meelsasti õpetan lapsi ja tunnen rõõmu nende edusammudest."
Kuzja Zverev on üles kasvatanud juba mitu noorte kunstnike põlvkonda, ent tema lemmikstiili järgijaid nende seas pole.
"Mitte kunagi ei sunni ma neile peale oma ideid ja nägemusi," selgitab ta. "Ei taha kahju teha, sest igale kunstnikule on kõige tähtsam luua oma isiklik maailm, et sind vaadataks, sinust huvitutaks. Tõeline kunstnik peab millegagi üllatama, kuid see on võimalik vaid siis, kui ta ei kopeeri nähtut, vaid tajub seda ja elab seda kõike ise läbi. Annan oma õpilastele kujutava kunsti traditsioonide põhjal baasi, kõik ülejäänu aga teevad nad ise: katsetavad, otsivad ja arenevad. Annan neile õnge, aga kas nad sellega ka kala kätte saavad, sõltub juba neist endist."
Tänu Zverevi töödele on Jõhvi kontserdimaja pastelsed seinad omandanud eredad ja värvikad toonid ning kevadised noodid. Silmitsedes töödel olevaid veidraid tegelaskujusid ja neid ümbritsevaid esemeid, tuleb naeratus tahtmatult suule − nad ärgitavad sind vaatama ümbritsevale maailmale sootuks teise pilguga ja end positiivse energiaga laadima. Ning aega selleks on − näitus jääb avatuks märtsi lõpuni.