Virumaa kirjandusauhinna žürii: Millist imet loodab Repinski raamatukogujuhi vallandamisega saavutada?

Virumaa kirjandusauhind antakse välja igal aastal nii Lääne-Virumaa kui Ida-Virumaa kultuuritegelastest koosneva žürii poolt. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

"Ingrid peab teadma, et ta pole üksi," selliste sõnadega avaldasid Jõhvi vallavalituse poolt vallandatud Jõhvi keskraamatukogu direktorile Ingrid Spitzile reede hommikul tehtud avalduses toetust Virumaa kirjandusauhinna Lääne-Virumaa žürii liikmed.

Avalduse koostajate hinnangul näitab Jõhvi võim targa ja teguse  raamatukogujuhi arusaamatu vallandamisega jõudu. "Mida imet loodab küll Martin Repinski pädeva töötaja lahtilaskmise ja uue (tõenäoliselt talle kuuleka!) tööle võtmisega saavutada?" küsivad nad. 

Avaldusele allakirjutanud Erich Petrovits, Ilme Post, Riina Rohtung, Inna Grünfeldt ja Reet Tomband märgivad, et kui tegemist on poliitilise otsusega, siis tuleb möönda, et juhtivate töökohtade parteistamine oli omane Nõukogude Liidule, mitte Eesti Vabriigile.

Nad meenutavad, et Virumaad fosforiidiohu eest kaitstes lauldi „Ei ole üksi ükski maa...“. "Millised sõnad tuleks nüüd välja mõelda, et kaitsta seda, kes on võimu hammasrataste vahel? Ingrid peab teadma, et ta pole üksi," avaldavad läänevirulased talle toetust. 

Pöördumine "Ei ole üksi ükski maa"

Jälle kord lähevad tõeks Betti Alveri mõtted sellest, kuidas härg keerutab praevarrast ja vardas keerleb vaim. Härjal on võim, mis keelab, käsib, poob ja laseb. Mis see on, mis sunnib teda nii käituma? Kes annab selleks õiguse? Kas tõesti pole maapealset jõudu, mis härga takistaks?

Aitab mõistukõnest. Taas kord näitab võim oma jõudu Ida-Virumaal Jõhvis. Uudis sealse raamatukogu direktori vallandamisest tuli meile, Virumaa kirjanduspreemia žürii läänevirulastest liikmetele, ootamatu hoobina.

Meil on alust kinnitada aastaid kestnud head Ida- ja Lääne-Virumaa vahelist koostööd preemia määramisel. Sidemed kahe maakonna vahel on tihedad, soojad ja asjalikud. Oleme olnud töised ja arutlevad, leidnud alati ühise keele preemiaväärilise kirjaniku osas. Ingrid Spitzi sõnavõtud on näidanud teda targa, tegusa ja korrektse direktorina.

Seda enam üllatas teade, et vallandamiseks justkui põhjust polegi, on vaid vaja vallavanemale uut meeskonda, kes tema maailmavaatega sobiks. Mida imet loodab küll Martin Repinski pädeva töötaja lahtilaskmise ja uue (tõenäoliselt talle kuuleka!) tööle võtmisega saavutada?

Teadmata tagamaid (aga neid polegi avaldatud!), kerkib paratamatult küsimus, miks seda tehakse ja kellele on kasulik tegusa ja hea juhi kõrvaletõukamine. Kui tegemist on poliitilise otsusega, siis mööngem, et juhtivate töökohtade parteistamine oli omane Nõukogude Liidule, mitte Eesti Vabriigile.

Virumaa kirjanduspreemia žürii läänevirulastest liikmetel on tekkinud tõsine küsimus, kuidas selliseid olukordi vältida ja kuidas aidata hädasolijat? Kuidagi teisiti ei saa Ingrid Spitzi saatust praegu nimetada.

Virumaad fosforiidiohu eest kaitstes lauldi „Ei ole üksi ükski maa...“. Millised sõnad tuleks nüüd välja mõelda, et kaitsta seda, kes on võimu hammasrataste vahel? Ingrid peab teadma, et ta pole üksi.

Virumaa kirjandusauhinna žürii läänevirulastest liikmed

Erich Petrovits

Ilme Post

Riina Rohtung

Inna Grünfeldt

Reet Tomband