Ida-Virumaal läheb kullapesuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtla pruuni kulla kaevandusmuuseumis otsitakse kevadel välja uhtmispannid, et eraldada terasid sõkaldest, sedapuhku aurum´it liivast. Ehtsat kulda, mõtelge!
Eesti kõige uhkema kivimite erakollektsiooni omanik Enn Käiss korraldab mais Kohtla kaevanduspargis-muuseumis Eesti esimesed kullauhtmise meistrivõistlused.
Eeskuju Soomest
Käissi kivimite kogu sai alguse 1965. aastal Kaukaasias mäetipust kaasa toodud vilgukivist. Samal aastal alustas ta − nagu ta ise ütleb − oma lavalist tegevust ehk siis matkajuhi- ja giiditööd.
Poole sajandi jooksul on temast saanud kullaprooviga giid, kes suudab jätkuvalt üllatada.
Ei ole Eestis varem kulda pestud, ammugi peetud sel alal meistrivõistlusi. Aga näe − kullaprooviga giid võtab kätte ja teeb selle triki ära, võttes eeskuju Soomemaalt, kus korraldatakse koguni kullauhtmise maailmameistrivõistlusi.
Mine tea, võib-olla tulevikus löövad eestlased sellegi ala soomlastelt üle, nagu juhtus naisekandmisvõistlustega. Soomest see pihta hakkas, aga lõpuks olid eestlased need, kes maailmameistrivõistlustel pärjad kaela said.
Kas kullauhtmise meistrivõistlusi − esialgu veel Eesti omi − korraldava Käissi kivimikollektsioonis ka kulda leidub?
Omad nõksud
Leidub, leidub. Ja seda mitmel kujul: nii kahe rusika suuruse maagikamakana, kus kullaterakesed näha, kui puhtal kujul; nii oma leitud kulda kui ostetud suveniirina.
Käiss on käinud kulda uhtmas mitmel pool, ka Kauko Launoneni juures Tankavaaras, kus soomlasel on oma kullamuuseum − Soomes ainuke − ning oma oja, kus huvilised saavad piletitasu eest kulda pesta. Ikka nii, et võtad labidatäie jõeliiva ja siis loksutad seda panniga vee sees, kuni liiv on kiht kihi haaval minema uhetud ja panni põhjas säravad vastu kullakübemed.
Loksutad ja valad, loksutad ja valad.
Loksutad veel.
Ja valad.
Kogu kunst!
"Liiv on kergem, kuld on raskem ja vajub põhja," selgitab Käiss, kes pole mitte ainult ise käinud Tankavaaras kulda uhtmas, vaid viinud sinna giidina ka hordide kaupa eestlasi.
Tühjade kätega sealt naljalt tagasi ei tulda, kuigi võib juhtuda sedagi, et koos liivaga uhetakse panni pealt minema ka kuld. "Omad nõksud selles asjas muidugi on," tõdeb Käiss. Kuid lisaks uhtmispannile, labidale ja kummikutele saab kullapesija ka need nõksud kaasa, enne kui oja äärde solgutama läheb.
Suurim kullatera, mis Käiss on Tankavaaras välja pesnud, on tiku väävlipea suurune, väikseim võrreldav õmblusnõela murdunud otsaga.
Välja uhetud kulla saab hobisolgutaja endale, kleebituna mustale kaardile ning varustatuna kirjaga, mis kinnitab, et need terakesed on kaardi omanik ise oma valgete käekestega "sõkaldest" eraldanud.
Välja uhetud kulla saavad endale ka need, kes 2. mail Kohtla kaevanduspargis-muuseumis endid ritta võtavad, pann peos ning Eesti esimese kullauhtmise meistri tiitel silme ees.
Tankavaara kuld ja pannid
Launonen see mees ongi, kes korraldab Soomes mitte ainult Soome meistrivõistlusi kullauhtmises, vaid ka maailmameistrivõistlusi.
Ja tema see mees ongi, kes aitab Käissil Eesti esimeste meistrivõistlustega maha saada, varustades võistlejad kullaliiva ja uhtmispannidega.
Kullaliiva sisse peidetakse 1-2 mm suurused kullaterakesed, kõikidele võistlejatele ühepalju. Kuid mitu neid on, ei öelda.
Käissi sõnul kulub proffidel vaid paar-kolm minutit, et terad kätte saada.
Kõik on tore, kuid... Mis on Eestil kullaga pistmist, et siin selliseid meistrivõistlusi korraldada? Soomes on see arusaadav, seal laiuvad suured kullaväljad, aga meil ütleb laulusalmgi, et ei hõbedat, kulda ei leidu me maal.
Käissi sõnul ei vasta see salmike tõele.
Musta kihi põues
"Ida-Virumaa maapõues on 15-20 tonni kulda, ehtsat aurum´it," ütleb ta, olles hiljuti hoolega liitnud ja lahutanud.
See kuld peitub diktüoneemakildas, kust Nõukogude Liit ammutas oma esimeste aatomipommide tarvis uraani.
"Ühes tonnis maagis on 300 g uraani, pluss vanaadiumi, pluss muud haruldast kraami. Sealhulgas 0,1 g kulda, mille tootmine ennast ära ei tasu."
Käissi teada kühveldati seda musta kilta siinmail läbi 0,5 miljonit tonni.
Kui 0,5 miljonit korrutada 0,1ga, saame... 150 kg kulda! Mis läks kui tühi-tähi jäätmetesse, sest kaevandamise eesmärk oli uraan.
"Diktüoneemakilta on 60 miljardit tonni, üks osa sellest on Pakri kandis, teine Maardu kandis, ulatudes Lääne-Virumaale, ja kolmas osa Ida-Virumaal. Korrutada 20 miljardit 0,1ga, saamegi 20 tonni kulda."
Selline laias kaares arvutamine on muidugi puhas demagoogia, kostab Käiss, aga vähemalt ei saa enam keegi öelda, et meil kulda üldse pole. "See, et meil kulda pole, nagu laulusalm ütleb, on täitsa vale jutt!"
Ida-Virumaa üllatab
Täna uhab Käiss ise kulda, tehes seda Tallinnas toimuva rahvusvahelise messi "Tourest" pealaval.
Kõigepealt uhab ta efektselt välja hoopis pruuni kulla ja siis puhta aurum´i.
"Ida-Virumaa üllatab!" on messil idavirulaste tänavune loosung.
Ja kuidas veel üllatab, kui maikuus kullapesuks läheb ning Kauko Launonen Eesti esimestel kullauhtmise meistrivõistlustel peakohtuniku koha sisse võtab.
Võitjaid autasustatakse ei vähem ega rohkem kui Jõhvi kontserdimaja suurel laval, kus näeb sel päeval ka "Looduse aasta foto 2015" paremaid kaadreid.
Ja veel: ka väikesed kullaotsijad saavad Eesti kullauhtmise meistrivõistluste ajal kätt proovida. Nende liivakasti kullateri siiski ei peideta, küll aga kassikulda ja vääriskive.