Kunagised pinginaabrid juhivad ministeeriumi ja volikogu

Niina Neglason ja Helmen Kütt kohtusid viimati mullu sügisel, kui minister tuli volikogu esimehe kutsel Jõhvi külla. Foto: Matti Kämärä

Sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt ja Jõhvi vallavolikogu esimees, neuroloog Niina Neglason näitasid juba kooliajal pinki jagades, mis puust nad on tehtud. Kõvast puust. 

Suure-Jaani linnakeses üleaedsetena kasvanud ja lõviosa kooliajast pinginaabriteks olnud Helmen Kütt ning Niina Neglason meenutavad, et olid klassis kindlasti särtsakamate tüdrukute hulgas.

"Suuri liidreid klassis ei olnud. Muidugi olid pundid, kes olid natukene särtsakamad. Meie olime aktiivsed, püüdsime igal pool osaleda ja käia, hiired me kindlasti ei olnud. Võib-olla Helmen oli natukene tasakaalukam, mina energilisem ja emotsionaalsem − mul on temperament teine," jutustab Neglason.

"Absoluutselt nõus − me ei olnud kaugeltki mitte hallid hiirekesed! Meiega oli ikka muret ka," täiendab Kütt. "Olime üsna iseteadlikud, ajasime taga õigust ja õiglust ning me polnud alati õpetajaga nõus. Mitte et me oleks vastu haukunud, aga meil oli oma arvamus."

Prantsuse kasvatus

Sealjuures hiilgasid mõlemad hinnete poolest ja lõid kaasa kõikvõimalikes huviringides.

"Käisin rahvatantsuringis ja laulukooris, näitlesin. Niina mängis väga hästi klaverit, mina jätsin muusikakooli pooleli. Meile meeldis olla tegija, mingid igavad tuupurid me ei olnud," räägib Kütt.

"Jah, sai käidud näiteringis, muusikakoolis, kunstiklassis, laulukooris, tantsuringis. Ise naeran, et meil oli ehtne prantsuse kasvatus − iga asja natukene," lisab Neglason.

Kas tulevased elukutsed joonistusid välja juba lapsepõlve rollimängudes? "Arstimängus olin mina alati patsient ja koolimängus õpetaja," muheleb Kütt, kelle esimene erialavalik polnud mitte sotsiaaltöö, vaid õpetamine.

"Pärast keskkooli tahtsin minna õppima Tallinna pedagoogilisse instituuti inglise keele õpetajaks, sest inglise keel oli minu suur armastus, aga eriklasside õpilased tegid puhta töö ja mina jäin joone alla. See oli mulle väga ränk tagasilöök, tundsin, et vedasin alt oma õpetajaid ja perekonda," meenutab Kütt.

Lööduna Tallinnast naastes polnud esialgu aimugi, mida edasi teha. "Kuna ma ei ole seda tüüpi inimene, kes kodus põeb, siis otsisin ruttu töökoha. Hakkasin Viljandis tööle sidesõlme abonent­osakonnas, kus tegelesin arvetega, kontrollisin laekumisi jms."

Peagi selgus, et ülikooli ukse taha jäämine polnudki ebaõnnestumine, vaid vedamine. "Teel bussijaamast tööle ja töölt bussijaama kohtusin alati ühe noore mehega. Kui olime aasta otsa vastamisi käinud, sattusin koos endise klassiõega kultuurimajja diskole ja see noormees võttis mu tantsima. Praeguseks oleme üle 30 aasta koos olnud."

Maailma ilusaim töö

Tekkinud sümpaatia pühkis Tallinna mineku mõtted peast ja Kütt asus hoopis tööle mehhaniseeritud ehituskolonni (MEK), kuhu otsiti masinakirja valdavat kantseleijuhatajat.

"Põhjus, miks ma sinna läksin, oli väga lihtne: mul oli soov saada korterit ja kõigis MEKi ehitatud majades läks mingi protsent kortereid ehitusorganisatsioonile. Olin tööl olnud pool aastat, kui sain enne poja sündi kõigi mugavustega ühetoalise korteri. Kui neli aastat hiljem sündis tütar, anti töö kaudu kahetoaline."

Hiljem MEK reorganiseeriti ja Kütt õppis Viljandi kultuurikoolis fotoringi juhendajaks. "Tegin lastele ka fotoringi, aga fotograafina ma tööle ei hakanud. Mulle tehti hoopis ettepanek minna Punasesse Risti sekretäriks. Aasta hiljem sain pakkumise hakata Viljandi haiglas sotsiaaltöötajaks."

Samal ajal korraldati Viljandis Tampere kõrgema sotsiaaltöökooli 3aastane koolitus. "Sellest hetkest teadsin, et see on see, mida ma tahan teha. Sotsiaaltöö on maailma kõige ilusam töö! Kui mulle tehti ettepanek tulla tööle Viljandi linnavalitsuse sotsiaalosakonda, tundsin, et on vaja eriharidust. Kuigi olin lõpetanud Tampere koolituse ja teinud haiglas sotsiaaltööd, jäi teadmisi väheseks."

Nii asus Kütt pere kõrvalt Tallinna ülikoolis sotsiaaltööd õppima. "2002. aastal lõpetasin ülikooli magistrikraadiga. Ma pole matnud maha mõtet jätkata doktoriõppes, aga pole selles ka päris kindel. Sel juhul oleks võimalik töötada õppejõuna ja õpetada mulle meeldib. Poliitiku elu on ju suhteliselt ebakindel."

Väikelinnale truud

Erinevalt Kütist, kes jõudis oma suure armastuseni − sotsiaaltööni − ringiga, kihutas Neglason enda unistuste ametisse otseteed mööda. "Niina teadis päris varakult, et tahab arstiks saada, ja oli väga mures, kas saab sisse, sest arstiteaduskonda oli suur tung," meenutab kunagine pinginaaber.

"Kui ma poleks arstiteaduskonda sisse saanud, siis ei kujuta ette, mida ma teinud oleks. See tundus minule õige ja ühtegi teist mõtet mul ei olnud," tunnistab Neglason.

Kui Kütt pole vahetanud Viljandit pealinna vastu ka riigikogu liikmena ega hiljem ministrina, siis Neglason on jäänud ankrusse Jõhvi. Olgugi et siia tulek polnud vabatahtlik.

"Pärast ülikooli suunati mind siia tööle. Mõtlesin, et olen oma kolm aastat ära ja minema ma siit lähen. Mulle oli see täiesti võõras kant, pärast Viljandit ja Tartut nagu teine maailm. Aga siis tuli mees siia järele, meil sündis laps ja kuidagi läks nii, et jäime siia pidama."

Neglason ütleb, et on saanud teha seda, mida on tahtnud. "Kui mind siia kutsuti, lubati mulle lasteneuroloogi kohta. Sain käia Moskvas väga headel täienduskursustel. Töötasin pikalt lasteneuroloogina, kuni polikliinikud ühendati ja hakkasin ka täiskasvanuid vastu võtma."

Arstitöö kõrvalt on Neglason löönud aastaid kaasa kohalikus poliitikas ja juhtinud Jõhvi volikogu. Oma kauaaegse pinginaabriga sai ta viimati kokku mullu sügisel, kui kutsus vallavõimu esindajana ministri Jõhvi külla.

"Kui Helmen sai ministriks, siis natukese aja pärast helistasin, õnnitlesin ja palusin ta Jõhvi külla. Ütlesin esimese asjana, et ma ei kutsu teda sellepärast, et meil midagi vaja oleks. Püüame ise hakkama saada ja Sirli [Sirli Tammiste - toim.] juhtimisel on sotsiaaltöö heal järjel."

Ei saa mula ajada

Neglason hindab lapsepõlvesõbratari nii sotsiaaltöötaja kui ministrina.

"Helmenile sotsiaaltöö sobib: ta on suure südamega ja sotsiaaltööd ei saagi teisiti teha.  Ka ministrina on ta inimene oma koha peal, sest tunneb valdkonda ja seetõttu suhtutakse temasse hoopis teisiti. Pealegi on ta inimene, kes teab seda tööd kõige alumiselt trepiastmelt ja mula talle ajada ei saa. Tean seda omast käest, sest alustasin tööd sanitarina. Olen kõik astmed läbi käinud ega saa öelda, et minu kui arsti töö on kõige tähtsam ja teised ei ole keegi."

Kütt kahetseb, et ei saanud tulla Jõhvi presidendi vastuvõtule, kus oleks trehvanud ka kunagist kooliõde.

"Kuigi olen aastaid olnud riigikogu liige, pole ma kunagi vastuvõtul käinud, sest mees pole seda soovinud. Aga seekord oli abikaasa nõus, mul oli kleitki valmis. Meil oli juba Niinaga räägitud, et saame kokku, aga kahjuks jäi mehe tervise tõttu tulemata."

Järgmine võimalus kohtuda avaneb ilmselt suvel. "Meil on plaanis kokku saada keskkooli ajal tekkinud sõpruskonnaga. Meid oli kuus tüdrukut, kõik üle Eesti laiali. Väga loodan, et teeme kokkusaamise ära," räägib Kütt.

Sama meelt on Neglason. "See aeg tuleb leida, sest ega nooremaks keegi ei jää."

Kas Kütt on siis veel sotsiaalkaitseminister?

"Teate, ma naudin seda aega, mis mul on ministrina veel antud. See, mida ma olen saanud 12 kuud teha, on töö, mida ma oskan, tahan ja armastan. Mis saab järgmises valitsuses, ei tea veel keegi. Kui ministrikohta ei saa, lähen riigikokku."