Üksteise lugu tuleb austada. Juuniküüditatute mälestuseks

Imbi Palju Foto: AHIIV

Kirjanik ja dokumentalist Imbi Paju on teinud  palju, et oskaksime paremini toime tulla oma maale ja inimestele osaks saanud minevikutraumadega, nagu okupatsioon, sellega kaasnenud repressioonid ja tõe salgamine.

Kas oleme oma ajalootraumadega osanud õigesti talitada?

Vaimsetes keskkondades, kus inimesed õpivad meditatsioone ja muid tehnikaid, ütlevad inimesed, et peame elama tulevikus või praeguses hetkes − me ei pea minevikuga tegelema. Aga näiteks budistid ütlevad, et eluga edasi minekuks, et armastus saaks südamesse tulla, pead oma jõutšakra puhastama. Pead oma perekonna- ja ajalugu uurima, mis seal on toimunud, mis seal on, ja andma endale armu. Kui võtad omaks õõnsa positiivsuse, on minevikuvalu ikkagi su rakumälus. See on nii kummaline − me kanname isegi oma suguvõsa mõtteid. Kui olen ajalooga tööd teinud, olen märganud, kuidas räägin midagi ja saan äkki aru, et see on näiteks hoopis mu ema lugu.

Või räägin mõnest hirmust ja siis adun, et see pole minu hirm. Kui algab okupatsioon või sünnib sõda, siis − ükskõik, kus riigis − inimese identiteet muutub. Hiljuti pidin leedukaile rääkima samal teemal. Neil on näiteks süütunne seotud juutide ja holkaustiga, ning Vene propaganda on seda ära kasutanud: te olete süüdi, olete teinud seda ja teist. Ütlesin leedukaile, et holokausti teemat hakati Euroopas käsitlema alles ligi 20 aastat pärast sõda, sest see oli tabu. Pärast sõda jäid Saksamaal juhtivatele kohtadele väga paljud endised natsid − sellest on hoopis vähem räägitud. Või aadlikud, kel oli kõrge positsioon. Kedagi mõisteti Nürnbergis hukka, aga kogu süsteem oli ju sellega seotud. Selle pärast on minevikust rääkimine väga raske, sest inimesed on läinud oma südametunnistuse vastu. Ja meil kõigil on südametunnistus.

Siis on armastus õige viis traumale lähenemiseks?

Ajalugu on nagu ravi: kui hakkad sellest rääkima, paneb see naerma, paneb see nutma, paneb see valu tundma; sa tahad tõrjuda ja vahel me ei teagi, mis pere sees on juhtunud. Minu ema ütleb alati: oli, mis oli; olukord pärast sõda oli nii raske, et inimesed tegelesid ellujäämisega. Kahtlemata on ka inimesi, kes on lihtsalt lurjused. See ei tähenda, et see on õigustatud, aga mida me teeme, kui küsimuse all on meie elu. Vahel pole lihtsalt eriti suuri valikuid: noorel poisil pole valida, kas ta läheb Saksa või Vene sõjaväkke; see on elu ja surma küsimus. Võime rahu ajal öelda, miks keegi tegi seda või teist, ja minna süüdistamise teed, aga oma raamatutes ma lähen läbi psühholoogia. Kunagi ei kirjuta ma läbi viha, vaid läbi armastuse. Islandi teatrijuht Stefán Jónsson tabas selle ära − ta kirjutas: Imbi kirjutab armastusest oma ema, isamaa ja inimkonna vastu. Kui lähed läbi viha, kirjutad kibestunud viharaamatu. Aeg võib väga lihtsalt inimesi kibestada.

Kas võiksite tuua näiteid?

Rääkisin 45aastase naisega, kelle isa oli samuti Ida-Virumaalt pärit, isa oli heal järjel perekonnast, aga jõudis kõrgele positsioonile KGBs. Isa on surnud, kuid sel naisel on depressioon, sest oma südametunnistusega vastuollu minek oli ses peres iga päev tunda. Seda enam, et ema ja ema vend olid väga Eesti-meelsed. Kui Eesti sai iseseisvaks, oli see isa äkki vabadusvõitleja ja tähtsa koha peal. Naise masendushood näitavad, kuidas eelmiste põlvkondade valikud võivad mõjutada tänapäeva, ulatuda teise, kolmandasse või isegi neljandasse põlve. Oleme rääkinud, sest tema on minu poole pöördunud. Minuga on rääkinud mitmed inimesed, kelle vanemad olid KGBs, aga ma ei räägi seda kellelegi − inimesed usaldavad ju mind. Kuna Eesti on nii väike ja inimesed on veel elus, pole minu asi külvata uut viha. Alati, kui teen oma raamatut, avan süsteemi, asetan üksikisiku sinna sisse − nõnda, et iga inimene hakkaks kaasa mõtlema.

Teil on Ida-Virumaalt veel üks romaani väärt lugu?

Või lood, millest võiks suuri teoseid luua. Kuulsin juudi kogukonnast järgmise loo. Kiviõli kanti toodi Saksa okupatsiooni ajal juudi vange. Üks juudi naine andis oma lapse kohalikule lapsele, kes vaatas uudishimust juutide töötegemist pealt. Laps viis teise lapse oma koju − ema loobuski lapsest, et teda päästa. See juudi rahvusest naine elas ka hiljem Ida-Virumaal ja oli kunstnik. Nime ma ei nimeta, sest isegi lapse päästnud tüdruku järglased ei taha sellest kõnelda. See on hirm, mis on inimestes. Kirjanikuna ma kaalun, kuidas neid asju kasutada − teha sellest, millest inimesed ei taha rääkida, kunstiteose. Ma ei peagi minema väga isiklikuks, kui inimesed kardavad või nad ei taha. Aga me peame kasvatama empaatiat, vaatama armastusega oma elu.

Mis võiks olla meie loo moraal?

Me elame nii väikesel maal − muidugi on olemas ka päris lurjuseid, kui sa müüd südametunnistuse, siis oledki selle müünud. Vahel mõtisklen, millisest loogikast lähtub inimene, kes on valmis oma isamaad reetma − ka tänapäeval. Meile on naasnud olukord, kus me ei tea alati, kes on kes. Ka pärast sõda öeldi: "Me ei tea, kes on kes." Kummalisel kombel on see tagasi. Samas oleme ka psühholoogilises sõjas. Mind paneb imestama, et nüüd on Soomes rohkem räägitud, kuidas ajupesu toimib, kuidas Soomes ja igal pool maailmas püütakse teadvust mõjutada. Ma ei tea, miks meie sellest ei räägi.

Olen ajalootööd teinud 15 aastat, olen uurinud, kuidas sõnad mõjuvad, ja loonud oma intuitiivkirjutamise stiili. Sellest tuleb ka raamat. Kui sa ütled mõne sõna välja, siis see loob maailma. Kuidas me räägime enda riigist? Kuidas üksikindiviid räägib endast? "Oo, ma ei ole midagi." "Mis nüüd mina − mina ju pole keegi." Kui paljud nõnda räägivad ja mõtlevad! Süsteem peegeldab meie mõtteid − nõukogude ajal oli näiteks keelatud sõnaühend "ligimesearmastus", mis tähendab seda, et usaldad teist. Ühiskond on meil palju-palju paranenud, aga viimasel ajal on tekkinud tõmblemine: "Kas mulle piisab? Kas ma võin töökohast ilma jääda?" On tagasi tulnud see, et kui keegi on tulnud sõbraks, ei tarvitse see olla siiras, vaid ta tahab midagi saada. Suhe algab lugupidamisest, aga LUGU PIDAMINE on väga oluline − kuidas me üksteise lugu austame.