Punamäe kandis erilist illegaalide tulva ei märka

Aleksei Zaitsev: "Ka Eesti poolelt on proovitud minna − Ustimenko üritas siin piiri ületada 2002. aastal. Aga poisid on rääkinud, et kapo mehed olid siis kõikjal: hästi palju tekkis "kalamehi" tuttuue ja kõige uhkema varustusega." Foto: Matti Kämärä

Punamäe teenistuskoha vanem, politseileitnant Aleksei Zaitsev (29) kutsub noori piirivalvuriks õppima: töö on põnev, vaheldusrikas, saab kena päevituse ja värsket õhku. Aga pagulastulva Narva jõel märgatud pole − ehkki pahalaste avastamiseks on, eriti pärast Eston Kohvri röövimist, väärt varustust lisandunud.

Enne Punamäe teenistuskohta tulekut teavitati mind politsei- ja piirivalveametist (PPA), et tegemist on ühe kaugema kordoniga, mille kohta öeldakse, et "tsivilisatsioon lõpeb". Mida see võiks tähendada?

Kuningaküla (end. Gorodenka) Illuka vallas asub kaugel asustatud punktidest ja siia toob 12kilomeetrine kruusatee. Siinne loodus on ilus ja õhk on värske ning kalamehi käib hästi palju. Aga kui rääkida inimestega, kes pole kalamehed, siis nad pole isegi kuulnud sellest kohast, kus me asume. Mullu kandsime veel kordoni nime, siis toimus suur reform, mida organisatsiooni sees kutsutakse oktoobrirevolutsiooniks, ja meid ühendati Vasknarva kordoniga ning nüüd oleme selle teenistuskoht.

Kui kaua olete olnud piirivalvuriametis ja mis teid ses töös köidab? Ja kuidas üldse sellesse ametisse saite?

Aastal 2006 astusin piirivalvekolledžisse ja omandasin seal 4 aasta jooksul kõrghariduse. Siis olin aastakese Tallinnas PPA logistikakeskuses. 2011 läksin Mustajõe kordonisse, olin seal kolm aastat eri ametites. 1. oktoobrist 2014 olen Punamäe teenistuskoha vanem. Olen pärit Sillamäelt. Pärast keskkooli lõpetamist asusin ajateenistusse Tapa väljaõppekeskuses õhutõrje erialal.

Mul oligi kohe mõte, et tahan riigiteenistusse asuda: kindel töökoht ja stabiilsus − kui kooli lõpetan, on töökoht kindlasti olemas. Ja ma tahtsin jääda Ida-Virumaale. Internetist avastasin kuulutuse, et on lisavastuvõtt piirivalvekolledžisse. Läksin, proovisin ja õnnestus. Enne seda oli piirivalve osa kaitseväest ja just minu sisseastumisaastal oli loodud piirivalvekolledž, mis esimese konkursi jooksul ei leidnudki piisavalt inimesi. Augustis oli lisavastuvõtt, kus kümnele vabale kohale kandideeris kakskümmend inimest.

Sisseastumiseksamid olid samad nagu praegu sisekaitseakadeemias. Oli füüsiline test ja need, kes olid lõpetanud vene kooli, pidid tegema eesti keele testi. Õppisin Astangu koolis [praegu Sillamäe gümnaasium] küll hästi, aga keele omandasin peamiselt ajateenistuses olles, kuhu läksin otse keskkoolipingist. Ja füüsilised katsed polnud probleem, sest olen kogu elu spordiga tegelnud: ujumine, võrkpall, karate; nüüd käin jõusaalis. Mustajõel sai ka ujutud, sest seal on soojaveekanal.

Kui praegu noor kaalub, kas tasub sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledžisse piirivalve kutseõppesse minna − miks te seda talle soovitate?

Värske õhk, ilus loodus, võimalus olla kaugel linnamürast, stabiilsus, karjäärivõimalus − neil, kes ei piirdu pelgalt oma tööga maha saamisega, kes tahavad midagi enamat teha. Ja pikem puhkus kui erasektoris: 35 päeva pluss kuni 10 päeva staaži eest. Alates kolmandast teenistusaastast antakse iga aasta eest üks lisapäev. Vähemalt piirivalves on võimalus osaleda ka rahvusvahelistel missioonidel − FORTEXi raames [Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur − T.K.]. Olen ise käinud missioonil FORTEXi liinis kaks korda nii Bulgaarias kui Kreekas − iga kord kuu.

See haakub praegu põletava põgenike teemaga. Miks see asi teie arvates nii hulluks on läinud?

Teame, et Aafrikas on palju konflikte, ja arusaadav, et inimesed otsivad paika, kus on parem ja rahulikum. Võib-olla on asi ka selles, et nähakse, kuidas Euroopa võtab neid üpris hästi vastu ning nende siin elavatel tuttavatel ja sugulastel läheb väga hästi.

Kas tegu on siis Itaalia ja Kreeka piirivalve töö puudulikkusega?

Ma ei usu. Kui nad avastavad merehädas põgenike laeva − nad ei saa seda ju sinnapaika jätta, nad peavad neid päästma. Kui põgenikud on juba kaldal ja paluvad asüüli, pole midagi teha. Meiegi ei saada kõiki tagasi. Asüülitaotluse järel algab pikk protsess, hakatakse uurima, kas nad vastavad nõudmistele, kust nad tulid − mõned väidavad ühte, aga tegelikult on tulnud hoopis mujalt, kus pole konflikti.

Põgenike teema on kahtlemata ELis probleem, aga kuidas seda lahendada − ei kujuta ette. Euroopa nõrkus on, et on näidatud oma lahkust: "multi-kulti", "tulge kõik siia"... Pole ka välistatud, et ISIS saadab oma võitlejaid massi sees Euroopasse.

Olete nüüd kümnendat kuud Punamäe teenistuskoha vanema ametis − milline on olnud kõige põnevam päev?

Kuna ma ei käi patrullimas, oskaks mehed paremini vastata. Meil võib huvitavaid metsloomi näha, näiteks karu. Ja mõned mehed on näinud isegi ilvest, kuigi räägitakse, et nad peidavad ennast. President Ilves pole sel ajal meid külastanud, küll aga peadirektor ja siseminister.

Aga erakorralisi olukordi − piirivahejuhtumeid?

Jah, nendeks on piiriületused ja salakaup. Viimasel ajal on olnud suhteliselt rahulik. Ka eelmisel laupäeval ületas üks paat Vene poolelt piiri, tegu oli kalameestega. See ongi kõige levinum ja inimlik eksitus: inimesed veidi napsitavad ja tähelepanu hajub. Nad osutasid ka vastupanu, sestap panime käed raudu, toimetasime nad kaldale ja menetlesime teo. Nad pääsesid samal päeval tagasi. See pole väga huvitav juhtum, aga näiteks eelmisel aastal oli põnev salakaubaveojuhtum. Sigaretid olid peidetud kummipaadi sisse, kaks paati said piiril kokku, vahetati paatide numbrid ja taheti nõnda suitsud meie poolele toimetada. Aga meie töötajad on aastaid siin olnud ja sisemine tunne ütleb: see mees pole kalamees. Mehed paadis käitusid kahtlaselt ja õngesidki oli vaid üks. Jälgisime ja kontrollisime: jõel polnud midagi näha, aga kui toimetasime paadi kaldale, leidsime Bondi plokid.

Aga kuidas on Punamäe kandis pagulastega?

Eelmisel aastal proovis 6-7 süürlast meie 19kilomeetrisel lõigul salaja piiri ületada. Nad toimetati varjupaigakeskusesse, aga kus nad praegu on, ei tea. Varem oli varjupaigakeskus meie vallas. Ka Eesti poolelt on proovitud minna − Ustimenko üritas siin piiri ületada 2002. aastal. Aga poisid on rääkinud, et kapo mehed olid siis kõikjal: hästi palju tekkis "kalamehi" tuttuue ja kõige uhkema varustusega.

Kuidas ikkagi on piirivalvurid praeguseks omaks võtnud politseiga ühendamise? Tean, et paljud ei tahtnud sellega leppida...

2010. aastal liideti ja kui ma kooli lõpetasin, oli tegu juba ühe organisatsiooniga. Koostöö on kindlasti paranenud ja ka piirivalvurite pädevus igasuguste menetluste puhul on tõusnud. Siiski, kui on mõni raskem sündmus, kutsume politsei, kes võtab asja üle.

Nüüd hakkasid paljud taas − just Eston Kohvri röövimise tõttu ja rünnaku tõttu Ukraina vastu − rääkima vajadusest sõjaväestatud piirivalve järele.

Ma ise ei usu, et meid lahku lüüakse, sest ühinemisele on kulutatud nii palju ressursse ning lahutamisele kuluks taas meeletult raha.

Kas ka Punamäe teenistuskohas kajastub kuidagi järsk suhete halvenemine Euroopa ja Venemaa vahel?

Olen pannud tähele, et kalamehed, kes kogemata ületavad piiri, on agressiivsemad − rohkem hakatakse vastu. Aga Vene kolleegidega suhtleme nagu varem. Näiteks kevadel saame kokku, tähistame koos piiri − paneme ujuvpoid paika. Peaaegu iga kuu on meil ühisreid. Ei oska küll järsku halvenemist selle põhjal diagnoosida. Pigem tunnen, et meie riigi sees on muutunud: tuleb näiteks teavitada, kui lähed mõningatesse riikidesse.

Kas puhkus on tänavu olnud või tuleb veel?

On olnud ja loodan, et ka tuleb. Ma reisimisele eriti palju ei kuluta − piisab FORTEXi reisidest.

Milliste vahenditega te ikkagi piiri valvate − kui on näiteks pime ja isikkoosseisu silmadest-kõrvadest jääb väheks?

On olemas igasuguseid vaatlusvahendeid: päeval tavaline binokkel, öösel termokaamerad või ööbinoklid. On olemas teisaldatavad kaamerad, mida võime metsas kuhugi jätta ja mis fikseerivad kõik liikumised. Siia tulles nägite vahest silti "Piiri valvatakse videokaameratega". Ja reaalne patrull, kes käib jala, paadi, ATV või autoga, talvel saanidega. Suusad ja jalgrattad on ka, aga need pole eriti populaarsed.

Pärast Kohvri juhtumit hakkas hästi palju vahendeid tulema: nüüd on meil korralikud binoklid ja öövaatlusvahendid. Samuti asendati selle aasta alguses Makarovi püstolid Waltheritega. Meil on ka Galili automaadid, osas üksustes on pumppüssid, Uzid, samuti võimsamad relvad, nagu kuulipilduja MG3.

Kas jõgi aitab piirikaitsele kaasa?

Kindlasti. Olen käinud Lõuna-Eestis ja seal on tõesti mitu korda raskem, sest kui jõgi on sirge,  näed sa mitusada meetrit mõlemale poole. Kui oled metsas, näed heal juhul sada meetrit. Ja kohalikele võib olla illegaalide ületoomine hea äri.

Kas piirivalvurid armastavad ka kalastada?

Jah, mõni tuleb isegi vabast ajast siia kalastama. Siin ujuvad ahven, latikas,  särg, säinas, teib. Kõige rohkem himustatakse haugi, keda püütakse landiga. Ma ise pole eriti kalamees.

Kas süüa antakse hästi?

[Põhjaranniku tiim pole suppi tellinud ning piirdub tee ja kukliga.] Jaa. See sõltub üksusest ja konkreetselt kokast. Kurta ei saa. Kõik, kes on teistest ametkondadest käinud, on kiitnud; samuti Vene kolleegid.

Milline on teie teenistuskoha rahvuslik koosseis?

Enamik on kohalikud Ida-Viru piirkonnast. Kuigi on ka mees Haapsalust, Tallinnast on käidud. 30-40 protsenti on neid, kel on vene keel emakeeleks. Riigiinstitutsioonides pole konflikti rahvuste vahel − kaitseväes võib vahel ajateenijate vahel naginat olla. Aga ajateenija ja töötava personali vahel näiteks mitte. Ise kaalusin ka alguses sõjaväelase ametit, aga hakkasin mõtlema, et pärast pole kindel, kus on töökoht − vaevalt, et Jõhvi saan. Siis hakkasin ka keele pärast veidi muretsema [praegu on Zaitsevi eesti keel ideaalne − T.K.].

Kujutan ette, et kõige hullem, mis siin piiril võib juhtuda, on põgenike tulv Venemaalt − mõne poliitilise kataklüsmi tõttu.

Keegi pole selle eest kindlustatud, igal pool võib juhtuda. Ka Ukrainas toimuva tõttu on Eestis kasvanud  ukrainlaste arv, kes küsivad varjupaika. Nad saabuvad küll enamasti legaalselt, aga siin olles palutakse asüüli.