Avatud talude päev paljastas maaelu

Päikesekollane kombain, mille Priit Katrele eelmisel aastal sünnipäevaks kinkis. Vot selliseid kingitusi tehakse Raja talus! Foto: Matti Kämärä

"Otsustasin, et mingit pakazuhha't me ei tee. Näitame täpselt seda, kes me oleme ja mida teeme," ütleb Aseri vallas Kõrkkülas asuva Raja talu perenaine Katre Eskor aina juurde voorivat rahvast tervitades. Külalised ei ootagi mingit näitemängu, vaid võimalust ühe päeva ehedast maaelust osa saada. 

Kümned ja kümned sisseastujad on Katrele paras jahmatus. "Võib-olla ainult kümnendik on tuttavad. Abikaasa Priit veel ütles enne kümmet, et mis sa näed vaeva, kedagi niikuinii ei tule!"

Aga autod aina keeravad Tallinna-Narva maanteelt alla mere poole.

Avatud uste päev ongi ettearvamatu: külla võib tulla nii viis kui viissada inimest. "Koolitusel räägiti, et Ahvenamaal ei tööta linnas sel päeval isegi kinod, sest kõik lähevad maale," teab Katre.

Must ja valge beebi

Põhjarannik võtab esimesel üleriigilisel avatud talude päeval suuna just Eskorite juurde, sest neile küllaminek on kaks ühes: mereäärses Raja talus peetakse lambaid, läheduses asuvas Paevälja talus viljeldakse aga traditsioonilist talupidamist, kus on piimakari, lihaloomad, kanad ja teraviljakasvatus. Kahes talus toimetab kolm põlvkonda ja kõike peretaluga seonduvat saab terve pühapäeva jooksul oma silmaga kaeda.

"Beebid, beebid," hõigub Katre heleda häälega, mille peale sibavad avarale taluõuele must ja valge villakera, Lilli ja Ollu, kes jooksevad perenaise sabas terve päeva. Must talleke otsib päikese eest varju perenaise pika linase kleidisaba alt. Varem trügisid nad ka tuppa, kuni rotveileri ja bernhardiini segu majavalvur Mõmmi end trepile valvesse seadis ja selle kombe välja juuris.

Kui külalised juhatatakse lambalauta, tulevad Lilli ja Ollu ekskursioonile kaasa, aga sinna maha ei jää. "Ega nemad ei tunnista, et nad lambad on. Nad vist arvavad, et on koerad," muheleb Katre kahte ema hooleta jäänud tallekest silitades. Koera kombel jooksevad nad talle koju saabudes väravale vastu ega jää sammugi maha, kui on tarvis pesu nöörile riputada.

Kahe ja poole kuuste beebide lutitamisest saab pisematele külalistele päeva kõige suurem ja kõige kiiremini mööduv tõmbenumber. "Mees naeris, et kui sa tahad piima jootmist näidata, siis pead panema vähemalt kolm liitrit pudelisse − see 300 grammi, mis nad korraga saavad, kaob nii kähku."

Nii ongi. Lutipudelit saavad hoida vähesed õnnelikud, sest piim ahmitakse sisse välgukiirusel.

"Algul käisin beebisid hommikul kella kuuest iga kolme tunni järel lutitamas. Nagu Spocki raamatu järgi. Nüüdseks söövad nad juba kõike. Täna saavad nad veel neli lutipudeli toidukorda, aga juba hoiatasin neid, et homsest võtame ühe vähemaks," jutustab tallede asendusema, kes on pärisemaks kuuele lapsele: neist kolm on eelmisest abielust ja täiskasvanud ning kolm kasvavad kodus.

Kätt külge ei pane

Kui kahte talle kosutatakse veel viimaseid aegu piimaga, siis ülejäänud lambakarja suvel ei söödeta − nemad hoolitsevad oma kõhutäie eest ise.

"Nad saavad ainult mineraale ja vajaduse korral vett. Aga talvel käin hommikul ja õhtul söötmas: hommikul saavad heina, vahepeal on jootmine ja õhtul annan kõigepealt terad ette. Vahel on olnud olukordi, kus mees on unustanud mulle õhtuks terade koti toomata. Siis ma saan neid söötma tulles sõimata," pajatab Katre ja annab mõista, et 150häälne rahulolematu määäääää pole kogemus, mida tahaks korrata.

Kui pererahval endal on vaja lammast söögiks, toovad nad selle sageli... naabruses asuvast lambatalust. Oma määgijatele ei luba lapsed kätt külge panna. "Kui mõni on vaja lihaks teha, hakkab pihta: "Seda ei saa, see on nii sõbralik. Seda ka ei saa, see on selle laps." Siis ütleb mees, et ah, lähme toome Ulvarilt, tal on 500 lammast[Kalvis asuvast Majaka talust − toim.]. Ja meie omad surevad vanadussurma," naerab Katre.

"Ema, sa haised nagu lammas!"

Kui omadelt liha ei saa, siis villa ikka. Aga mida sellega nii suurtes kogustes pihta hakata?

"Viimastel aastatel ei taha musta lambavilla Eestis keegi. Seetõttu üritan seda ise pesta. Teen seda samamoodi nagu minu vanavanaema sada aastat tagasi − suurtes vannides. Sellega kaasneb muidugi jube hais. Siis lapsed käivad ringiga mööda, et ema, sa haised nagu lammas. Aga peab mässama − metsa alla ju villa ei vii. Seejärel vean villa Äksi villavabrikusse, mingi aja pärast toon lõnga ära ja hakkan värvima. Kõik lõngaga seonduv on minu viimase aja suurim hobi."

Katre näitab imekaunist kollast lõnga. "Korjasin kokku vanad saunavihad, millega laupäeva õhtul viheldi, viskasin potti, keetsin ära ja sain väga ilusa lõnga," jutustab ta selle saamislugu.

Põnevaks teeb lõnga värvimise see, et kunagi ei tea, mida oodata. "Ma võin panna taimi täpselt ühe palju, peitsida täpselt ühtemoodi, aga tulemus on iga kord isesugune. Värvimise protsess kestab kolm päeva ja ma kunagi ei tea, mis värvi lõpuks tuleb."

Osa lammaste seljast aetud kasukast soojendab aga Raja talus kabatšokke. Katre kinnitusel meeldivad villapeenrad kabatšokkidele väga, aga näiteks kurkidele mitte eriti. "Panen põhja paksult n-ö musta villa, millega mul midagi teha ei ole, siis kihi sõnnikut, seejärel põhu ja lõpuks teen kabatšokipesad sisse. Vill annab sooja ja hoiab niiskust."

Sõnnik jahutab

Lambajuttu kuulates leiame osa päevakangelasi tallist. "Miks nad on nii mustad? Sest kui lammastel on palav, lähevad nad end sõnniku sisse jahutama," põhjendab Katre oma hoolealuste räpakat välimust ja hoiatab talli ümbruses kakajunnide eest, nii et linnarahvas märkaks neid vältida. "Tellisin küll tänaseks ilusa ilma, aga unustasin eilseks tellida − õhtul tuli hästi kõva vihm," vabandab võõrustaja porist ümbrust.

Kuid lisab samas, et pakazuhha polnudki plaanis ja midagi ekstra selleks päevaks ei tehtud − kui 20 ahjusooja leiba välja arvata.

Päikeselisel pühapäeval tundub maaelu porist ja junnidest hoolimata idüllilisena, aga heatujulise ja energilise Katre jutust aimub, et argipäev seda alati ei ole.

"Kogu aeg on midagi teha, päevad kaovad nii ära, et tahaks jõuda rohkem. Mis minule on hästi suur elamus − kui keegi sünnib ja poegimine on olnud keeruline. Siis tekib pilvedel oleku tunne, nagu pärast lapse sünnitamist. See on tunne, mis hästi palju üles kaalub," tõdeb loomaarstiks õppinud Katre.

Stabiilne piimaraha

Kui Raja talu on rohkem hobitalu, siis teisel pool maanteed asuv Paevälja talu annab kolmele põlvkonnale suurema osa sissetulekust − seal toimetavad ka Priidu vanemad. Paeväljal on 150 lihaveist − aberdiini-anguse tõugu − ja 20 lüpsilehma.

"Piimakarjaga on see pluss, et piimaraha laekub iga kuu stabiilselt arvele − meie toodang läheb E-Piima. See on kindel leivaraha, mille eest saame arveldada ja tehnikat osta, sest ilma korraliku tehnikata enam majandada ei saa," räägib Katre Paeväljal ringkäiku tehes.

Võhiku silmalegi on näha, et selles talus museaalidega põllule ei minda. "Kahju, et ma oma 11aastast poega kaasa ei võtnud. Tema teab ja räägib sellest masinapargist kõige rohkem."

Perenaine ise puutub tehnikaga kokku nii palju, kui on vaja minna Rakverre mõnda traktori- või kombainiosa ostma. Sealjuures on ta ühe päikesekollase kombaini uhke omanik.

"Abikaasa teadustas mulle eelmise aasta märtsikuus, et kuule, kallis, ma tegin sulle sünnipäevakingituse. Ostsin kombaini ära. Köögikombaini? Ei, suure ja kollase," muigab Katre, kes sai tänavuseks sünnipäevaks kaks punase-valgekirjut mullikat. "Vot meil tehakse majas selliseid kingitusi!"

Elu lüpsist lüpsini

Kahe talu tööd tehakse suuresti ära oma pere jõududega. "Kogu elu käib lüpsist lüpsini. Meie pere kõige pikem reis 12 aasta jooksul oli eelmisel aastal, kui veetsime kaks päeva Hiiumaal. Tavaliselt reisime kordamööda."

See-eest pole pidevat poes käimise vaeva.

"Tavaliselt käime üle kahe nädala Rakveres poes. Vahel tahaks erilisemaid jogurteid, mõnikord ei viitsi võid teha, siis ostad poe oma. Suhkrut, soola ja tikke peab ikka poest ostma, aga 80 protsenti meie pere söögilauast on kaetud oma toodetega. Tahtsimegi näidata, et ka niimoodi saab talu pidada. Kuigi räägitakse, et peaks keskenduma ühele põllumajandusharule, on meil peretalu, mis tegeleb mitme suunaga, nii et riskid on hajutatud."

Lehmade asemel turistid? 

Hoolimata hästi toimivast peretalust on Katrel unistus. Taluloomaaed, kuhu kuuluvad ka alpakad ja kääbuskitsed.

"Äkki peab siis jaanalinnud ja kängurud võtma, nagu tänapäeval moes? Kes teab, võib-olla tuleb lehmade asemel turiste lüpsma hakata?" arutleb Raja talu perenaine, lisades, et pidevalt avatud talusid, kus saab lastele loomi näidata, Ida-Virumaal napib. Seetõttu helistatakse aeg-ajalt lasteaedadest ja pakutakse end külla. "Ka tuttavad pidevalt helistavad, et tahaks korraks maale tulla."

Kuni loomaaia unistus Katre peas konkreetsemat kuju võtab, on Raja aina haruldasemaks jääv talu ilma eksootiliste lindude ja loomadeta.

Nagu ajakirjanik Piret Tali tabavalt viimases LPs kirjutab: "Uurisin avatud talude päeva kava, et leida klassikaline talu nagu lasteraamatus, kus on lehm, hobune, siga, kanad-küülikud-lambad, traktor künnab põldu ja hein seisab saos. Rohkem on pakkuda paabulinde, kitsi, ürdi- ja kollektsioonaedu, saab voltida ingleid ja teha kitsepiimaseepi."

On inimesi, kes hindavad just klassikat! Ja neid ei olegi nii vähe, nagu näitas pühapäeval Raja talu õue vallutanud rahvahulk.