Usuteadusest robootikani

Riigigümnaasiumide loomise taustal küsib Avar Pentel, kuidas suhtuksime sellesse, kui kaotataks ära Tartu ülikool, Tallinna tehnikaülikool, Tallinna ülikool ja maaülikool ning nende asemele loodaks üks suur Türi ülikool. Foto: Erakogu

Mis sundis Toila gümnaasiumi väga mitmekülgset õpetajat Avar Pentelit murdma nooruses pead selle üle, kuidas ehitada kuumaõhupalli, ja miks ta läks esmalt õppima teoloogiat, kuigi polnud religiooniga üldse seotud? Ja mis asi see on, mida ta praegu Tallinna ülikooli informaatika instituudi doktorandina arvutitest kaevandab?

Mida sa teed, kui poisid tagumises pingis võtavad kaardipaki välja ja hakkavad mängima, nagu sind poleks klassi ees ollagi? Keelad ühe korra, keelad kaks − ei midagi. Trambid jalgu ja viskad poisid klassist välja või teatad rõõmsalt, et oled ka mängukäsi, ja lööd kampa? 

Viimati juhtus mul selline asi tunnis 1980. aastate lõpus, kui ma õpetasin kutsekoolis usuõpetust. See oli mu esimene töökoht kooliõpetajana. Proovisin siis poiste tähelepanu köita, et minu jutt oleks mängust olulisem.

Rääkisid vahelduseks mõne anekdoodi?

Eks neid lugusid oli igasuguseid varrukast võtta.

Ma räägin ka ühe loo, sina ütle, kas see on tõsi või mitte. Rahvasuu teab nimelt rääkida, et sa viinud vaimulikuna kord ühe mutikese matusetalitust läbi ja just siis, kui sa rääkinud ülestõusmisest, teinud mutike silmad lahti ning tõusnudki kirstust üles. Ja et pärast seda ei julgetud sind enam matustele kutsuda, sest tont teab, mis veel võib juhtuda.

[Muigab.] See ei vasta tõele, et mind ei julgetud enam matustele kutsuda.

Kuidas sa ennast koolis naistekarja keskel tunned? Nagu päästetöötaja, keda on kogu aeg appi vaja? Küll kruvisid kinni keerama, küll arvutit taltsutama. Sa oled koolis ju ka IT-spetsialist.

Meie õpetajad on tehnikaga, sealhulgas ka arvutitega, üsnagi sinasõbrad. Muidu nad oma tööd teha ei saakski. Igas klassis on projektor ning igal õpetajal on sülearvuti. Aga jah, tehnikat on koolis palju: 150 ühikut, peale arvutite veel ITga seotud asjad ja robotid. Toila koolis on ilmselt kõige rohkem roboteid ühe õpilase kohta või siis kõige vähem õpilasi ühe roboti kohta.

Aga mis puutub sellesse, kuidas ma ennast tunnen naistekarjas... Ma tunnen üldiselt muret Eesti hariduse pärast, sest meeste protsent koolis on kõigest 10 või isegi kaheksa. See on täiesti erakordne nähtus võrreldes muu maailmaga, kus on üldhariduskoolides mees- ja naisõpetajaid pooleks, gümnaasiumiastmes on see suhe isegi pigem meeste kasuks. Aga endistes idabloki riikides ja endistes liiduvabariikides on see suhe kehv ning Eestis üks kehvemaid. Poistele mõjub see halvasti, sest nad näevad, et haridus on rohkem naiste asi, ning sellepärast võib-olla ongi Eestis kõrgharitud naiste osakaal suurem.

Mis sind koolis kinni hoiab? IT-spetsialist, kes oskab programmeerida − su tööpõld oleks mujal palju tulusam.

Tagasiside, mida koolis saab, on mõnel määral hindamatu.

Mis tagasiside? Jõuad koju, oled läbi nagu Läti raha.

Kusjuures ei ole. Ma õpin ka ise ning jõuan tegelda veel palju muuga. Kuid jah, ma ei tööta õpetajana täiskoormusega, sest vastasel juhul ei jõuaks ma kooli infosüsteeme ja riistvara korras hoida. Mu töö on vaheldusrikas, aga ta oleks vaheldusrikas ka siis, kui ma annaks ainult tunde, sest ma annan peale programmeerimise ja robootika ka hoopis teistsuguseid tunde: religioonilugu, filosoofiat, multimeediumi, 3D-modelleerimist, vahepeal andsin ka ajalugu.

Kui ma varem õpetasin multimeediumis, kuidas filme monteerida, siis nüüd olen aru saanud, et monteerida oskavad nad niigi − Eisenstein sai üldse vaid kääridega hakkama −, vaja on õpetada hoopis seda, kuidas kirjutada filmi tarvis head lugu ja kuidas seda visuaalselt ette kujutada.

Sa ise õpid sõna otseses mõttes, olles Tallinna ülikooli informaatika instituudi doktorant, kes uurib kaevandamist − nagu Ida-Virumaale kohane. Ainult see on natuke teistmoodi kaevandamine − arvuti kasutuse tahtmatute jälgede kaevandamine. Selgita nüüd tädi Maalile ilusti ära, mis asi see on, mida sa uurid. Sa oled ju õpetaja, sa pead oskama selgitada.

Inimese teadlikust tegevusest arvuti kasutamisel jääb tahtmatult maha väga palju jälgi, mida arvuti saab registreerida. Näiteks võib inimese närvilisus avalduda tema arvutihiire liigutustes, ja mitte ainult närvilisus. Viimane töö, mida suvel ühel konverentsil tutvustasin, oli inimese emotsionaalse seisundi ja hiiremustrite vaheliste seoste demonstreerimine.

See kisub juba psühholoogia valdkonda.

Jah, aga arvutiteadus ja psühholoogia ongi väga tihedalt seotud, just selle piiri peal, kus inimene ja arvuti kokku saavad. Inimeste omavahelises suhtluses võivad miimika ja hääletoon olla sõnadest isegi informatiivsemad. Minu visioon doktoritöös on püüda see informatiivsem osa kinni inimese ja arvuti vahelises suhtluses. Püüdja pool oleks arvuti, eesmärgiga serveerida inimesele sobivamat kasutajakeskkonda, talle sobivamaid teenuseid jne. See valdkond on väga lai.

1996. aastal kirjutasid sa EELK usuteaduse instituudis lõputöö teemal "A. Nikolaise Mk ev seletuse tõlge". Ma ütleks, et see on palju arusaamatum kui arvutis kaevandamine.

Selleks et aru saada piibli uuest testamendist, mis on tõlgitud vana-kreeka keelest, on vaja eksegeesi, mis püüab algkeelest tõlkida sõnade tähenduse ning panna need ajaloolisesse keskkonda. Tõlkes läheb teatavasti palju kaduma. Minu töö oli seotud ühe sellise eksegeesi eestindamisega, mis käib Markuse evangeeliumi kohta. See töö läks kasutusse õpikuna usuteaduse instituudis.

Õpetajate päeva eel rullitakse Tartus lahti punane vaip, sest hariduselus läheb Oscarite jagamiseks. Ka sina oled punasele vaibale palutud. See on tunnustus. Ära ütle, et see sulle midagi ei tähenda!

Ikka tähendab, kuid mul on oma kooli kolleegide ees natuke piinlik, sest ma olen sinna palutud juba teist korda. Neid õpetajaid, kes seda tunnustust vääriksid, on teisigi. Mulle endale on kõige olulisem see tunnustus, mida ma saan oma õpilaste või siis juba kooli vilistlaste käest. See on vahetu. Üle-eestilisele üritusele kutsumine otsustatakse aga mitme instantsi kaudu ning need otsustajad tunnevad mind vaid kirjelduse järgi. Nii et selles õpetajate valikus on üksjagu juhuslikkust ning n-ö katkise telefoni efekti, aga tore, et valiti!

Sa said usuteaduse instituudis väga hea hariduse, aga kas sa oleksid läinud teoloogiat õppima ka siis, kui poleks olnud nõukaaeg?

Vaevalt küll. Usuteaduse instituut oli lihtsalt ainuke süsteemiväline õppeasutus, see ei kuulunud riigile. Mul ei olnud religiooniga mitte mingit seost. Minust sai kirikuliige ainult sellepärast, et see oli sisseastumistingimustes, et sa oled koguduse liige, leeritatud ja et sul on suunamiskiri. Aga selleks ajaks, kui mind ordineeriti vaimulikuks, oli minust saanud religioosne inimene, sest keskkond muudab inimest kiiremini, kui ta arvata oskab.

Enne õppima asumist tahtsid sa välismaale putku panna ja tegid selleks ettevalmistusi, kusjuures väga omapäraseid. 

Jah,  ma tegin õhupalli jooniseid. Pärast seda kui miilits korraldas läbiotsimise ning need kaasa viis, jõudsid joonised välja kuhugi, kus neid edasi uuriti. Mul olid seal ka arvutused juures, milliste kättesaadavate gaasidega saaks selle õhku tõsta ja kui suurt kaalu suudab see õhupall kanda. Tõenäoliselt poleks mu põgenemine selle õhupalliga realiseerunud,  aga ma olin isegi selle välja arvestanud, kui palju on vaja kangast osta. Need olid ikka väga korralikud joonised ja arvutused, kokku sai arvestatava mapitäie.

Hiljem sai uus plaan tehtud ja palju realistlikum. Selle tarvis hankisime korralikud kaardid, sest plaan oli põgeneda Põhja-Soome kaudu. Aga siis hakkas olukord Eestimaal paranema ning perestroika ajal tekkis lootus, et see asi lõpeb nii, nagu ta lõppes: Eesti saab iseseisvaks. Nii et põgenemine jäi ära.

Eesti koolisüsteemi reformimine − see on juba nagu käibefraas. Seda muudkui reformitakse. Nüüd ollakse majade kallal ja sealmail, et koolid lahutati põhikoolideks ja gümnaasiumideks ja veel ka riigigümnaasiumideks. Kuidas õpetaja ennast selle reformi keskel tunneb? Sellist tunnet pole, et betoon on see kõige olulisem?

Selline tunne jääb vahel jah nende reformide peale vaadates. Aga mis puudutab koolide lahutamist ja liitmist ning riigigümnaasiumide loomist, siis ma leian, et selline kolmeklassiline puhas gümnaasium õigustab ennast vaid suurtes linnades. Soomes on see lahutus tehtud kuus-pluss-kuus-süsteemiga: koos on 1.-6. klass ja 7.-12. klass, et õpetaja, kes annab tunde 7.-9. klassini, saaks õpetada ka gümnaasiumiastmes. See on vajalik koormuse jaotamise pärast. Meil on praegu aga olukord selline, et näiteks Jõhvi gümnaasiumis peaks olema 21 klassi, et muusikaõpetaja, kellel on ühes klassis vaid üks tund nädalas, saaks seal täiskoormusega töötada. 21 klassi tähendab, et nii 10., 11. kui 12. klasse peaks olema seitse paralleeli. Igas klassis 30 õpilast − see teeks kokku 630 õpilast. Kool paisuks väga suureks. Kui gümnaasium ja põhikool on koos, siis koormused jagunevad ühtlaselt ära ning seda probleemi ei teki, et õpetaja peab jooksma mitme kooli vahet, et 21 tundi kokku saada. See ei ole minu meelest hea, kui õpetaja on mitme kooli õpetaja, sest kollektiivi sissesulandumist ei toimu. Paraku on mitmes koolis õpetamine hädavajalik, sest vastasel juhul ei toida ühe tunni nädalas andvad õpetajad ennast ära.

Seoses reformidega üldhariduskoolides olen ma mõelnud selle peale, et hea küll, meil on  Tallinna tehnikaülikool, Tallinna ülikool, Tartu ülikool ja maaülikool, aga kui kaotaks need kõik ära ning teeks Türi ülikooli, ühe suure ja tugeva − kuidas me sellesse suhtuksime? Praegu me teame kõikide kõrgkoolide tugevusi ja nõrkusi, aga mis seal Türi ülikoolis olema hakkab, seda me ju ei tea. Rääkimata nende koolide traditsioonidest, mis on hindamatud, sest nende kujunemiseks läheb aastakümneid. Kiiremini ei suuda ennast ükski kool tõestada. Väga kahju oli tugeva ja traditsioonidega Viljandi Jakobsoni gümnaasiumi kadumisest, kohalik rahvas on  selle pärast väga nördinud.

Aga jah, reformid pole seotud ainult koolide liitmise ja lahutamise ja betooniga, need käivad igal tasandil. Vahepeal nõuti, et gümnaasiumis oleks vähemalt kolm õppesuunda, siis leiti, et nii palju pole vaja, sest see käis ilmselt üle jõu isegi suurtele gümnaasiumidele. Reeglite muutmine on väga häiriv, sest põhjustab õpetajatele palju bürokraatlikku kõrvaltegevust. Kui riik reegleid muudab, ega ta siis koolidele uut süsteemi kätte anna, et võtke ja hakake kasutama. Iga kool peab oma õppekavad ise kirjutama, lähtudes nendest reeglitest. Aga kes teine neid koolis kirjutab, kui mitte aineõpetaja, kes peab seda tegema kõige muu kõrvalt.

Aga Eesti üldharidus on väga heal tasemel, seda näitavad ka rahvusvahelised haridusuuringud.  Eestis pole ühtegi asja, mis oleks maailma võrdluses nii heal tasemel. Nii et õnneks asi töötab ning ma loodan, et ta töötab suurele välisele torkimisele vaatamata sama hästi ka tulevikus.