Välisminister nr 13 tahab olla väga hea ja pikka aega ametis

Marina Kaljurand: "See, et EL rakendab ühtsena sanktsioone Venemaa suhtes, on väga tugev jõu näitamine − see, et 28 riiki on kokku leppinud. Vaatamata sellele, et sanktsioonide kehtestamine tekitab majanduskahju ka meile, räägitakse täiesti ühel häälel." Foto: Matti Kämärä

Teisipäeval külastas vastne välisminister Marina Kaljurand oma esimesel Eesti tuuril Ida-Virumaad, kohtudes maakonnas ajakirjanike, riigiteenistujate, tudengite ja muidu poliitikahuviliste kodanikega.

Kas teid oli vaja kaua pehmeks rääkida, et võtaksite vastu välisministri vastutusrikka portfelli?

Otsus ei olnud kerge. Ma ei ole ühegi partei liige, aga peaminister suutis mulle veenvalt põhjendada, miks peaksin välisministriks hakkama ning miks ma oleksin selles ametis hea, Eestile kasulik. Nüüd, kui see otsus on tehtud, on kõhklused selja taha jäänud ja kavatsen olla Eestile pikka aega väga hea välisminister − nii palju, kui see minust sõltub.

Millised olid õhkkond ja keemia välisministeeriumis, kui ametisse asusite?

Välisministeerium on väga professionaalne asutus. Olen välisministeeriumi kolmeteistkümnes minister...

Ilus number!

Ma tean. Lennukis pole vahel seda rida, hotellis pole seda korrust. Loodan, et ma ei jää selliseks, keda vahepeal polnudki. Aga ministeeriumis on hästi asjatundlik kaader − meie diplomaadid. Oleme töötanud väga erisuguste ministritega ja võin küll öelda, et meie suhted on alati töised, asjalikud, professionaalsed, sest töötame ühe eesmärgi nimel, milleks on edendada Eesti välispoliitilisi huve. Õhkkond välisministeeriumis sõltub võib-olla veidi ka ühe või teise ministri isiksusest, aga läbi kogu selle aja, mis olen seal ametis olnud, on see olnud positiivne.

Teie alustasite välisministeeriumis Lennart Meri ajal ja mõned staažikamad ajakirjanikud romantiseerivad seda aega siiani, rääkides, milline loominguline õhkkond seal tollal valitses. Samas praegust aega nimetatakse vahel vaat et seisakuajaks.

Olen nõus, et 1990. aastate alguses oli välisministeeriumis teine õhkkond, sest kõik algas ju sisuliselt nullist: ei olnud ei professionaalseid diplomaate ega suursaadikuid. Teati välispoliitikat, aga välissuhtlemise kogemust oli suhteliselt vähe. See oli erilaadne olukord, aga see oli kogu riigis − oligi rahvuslik romantika, kui seda tohib nõnda kirjeldada: taastati iseseisvust, seati sisse diplomaatilisi suhteid, suheldi teiste riikidega. Siis tekkisid kaks suurt eesmärki: ühinemine Euroopa Liidu (ELi) ja NATOga. Sellega, et välisministeerium on stagneerunud, ma pole nõus. Aga kindlasti oleme oma koha nüüdseks üles leidnud, ja kui püüdsime saada erisuguste organisatsioonide liikmeks, siis täna me oleme seal ning püüame olla usaldusväärsed ja vastutustundlikud. Töötame läbi organisatsioonide.

Kasutasite märksõna "eesmärk". Kas saame praegu rääkida suurtest eesmärkidest?

Ikka saame! Välisministeeriumi eesmärgid on samad, mis kogu Eesti riigil: Eesti riikluse säilitamine, eesti keele ja kultuuri säilitamine, Eesti inimeste elu paremaks muutmine.

Kõlab konservatiivselt!

Aga see on nii ja kogu riik töötab selle nimel. Lihtsalt meie teeme seda koostöös oma liitlaste ja partneritega ning läbi välissuhtlemise.

Kui leppisime eelmisel nädalal kokku käesolevas intervjuus, olite New Yorgis ÜRO peaassambleel.

Jaa. Mul oli seal kokku tosin kahepoolset kohtumist. Tavaliselt kohtutakse nende riikidega, kellega ei saada kokku ELis või NATOs. Näiteks olid mul kohtumised San Marino, Vietnami, Bosnia ja Hertsegoviina, Kuveidi, Kõrgõzstaniga − selliste riikidega. Oli esinemisi ja oli osalemisi erisugustel üritustel. Esinesin ka julgeolekunõukogu avatud debatil, kus teemaks oli terrorism, esinesin kõrvalüritusel, mis puudutab ÜRO peasekretäri valimist ja selle korra muutmist.

Millega äsja möödunud assamblee ajalukku läheb?

Peaassamblee algas kestliku arengu foorumiga, kus võeti vastu järgmised kohustused kuni aastateni 2020-2030. Mis puudutab kõnealuseid teemasid, siis väga palju oli juttu Süüriast ja pagulastest. Neid teemasid ei tõstatanud ainult piirkonna riigid ja Euroopa, vaid seda tehti täiesti globaalselt ning kõikidel tasanditel.

Mulle jäid assambleelt meelde kaks nägu kõnet pidamas ning kumbi polnud õnnelik − ei Obama ega Putin. Kellele oli mõeldud Putini kõne?

See oli mõeldud kõigile − rahvusvahelisele avalikkusele, aga kindlasti ka kodupublikule; nii riikidele, kes on temaga samameelsed, kui neile, kes mõistavad seda hoopis teisiti kui Putin. Peaassambleele sõites räägiti väga palju sellest, et Putin esineb ajaloolise kõnega, kus ta tõenäoliselt edastab väga olulise sõnumi. Spekuleeriti selle üle, et ühel või teisel kujul tahab ta taastada Venemaa rahvusvahelist rolli ja panustada rohkem ka Süüria konflikti lahendamisse. Ootused olid üleskruvitud. Praktikas ei saa öelda, et see kõne oleks olnud epohhi loov või ajalooline.

Seal oli palju süüdistusi Lääne aadressil, mida oleme varemgi kuulnud; seal kirjeldati sündmusi Ukrainas, nagu oleme varemgi kuulnud; kuulis ka Putini lähenemisest Süüriale, millest oleme kuulnud. Võib-olla oli ootamatu, et päeval pärast kõnet taotles Putin duumalt luba alustada õhurünnakuid Süürias ja teisel päeval pärast kõnet algasid õhurünnakud ka tegelikult. Kui oodati, et peaassamblee ajal arutavad riigid koos, mida saaks ühiselt teha − eriti suurriigid −, siis paari päeva pärast oli selge, et USA ja Venemaa arusaamad pole teineteisele lähenenud. Süüriat nähakse erisuguselt, Assadi režiimi nähakse erisuguselt, tegutsetakse erisuguselt ning koordinatsiooni ja koostööd paraku pole.

Analüütikud on juba nimetatud kõne ja nende päevade kohta öelnud, et tavaliselt kooskõlastatakse oma tegevus USAga, aga Putin pelgalt teavitas, mis ta tegema hakkab.

Kõike muidugi ei kooskõlastata. On küll samameelsete liidud ja koalitsioonid, nt ISILi-vastane koalitsioon, kus on umbes kuuskümmend riiki − jah, nende vahel toimub kooskõlastamine. Eks peaassamblee ole ka koht, kus riigid tulevad välja oma seisukohtadega ja esitavad need. Miks ma oleks oodanud Putinilt suuremat koordineeritust? Sest just enne anti mõista, et ta tuleb mingisuguse konstruktiivse plaaniga. Seda ei tulnud. Nagu analüütikud ütlevad: ka Obama ja Putini omavaheline kohtumine nende seisukohti ei lähendanud.

Minu arvates pole ka see õige, et alustades õhurünnakuid, teavitatakse ISILi-vastase koalitsiooni juhtriiki USA-d sellest 45 minutit varem − "tehke palun õhuruum tühjaks, nüüd tuleme meie". Terrorismi vastu võideldakse ainult koordineeritult ja koos. Huvitav on ka see, et samal ajal kui Venemaa alustas õhurünnakuid Süüria vastu, kõneles välisminister Sergei Lavrov julgeolekunõukogus ning rõhutas vajadust teha koostööd ja koordineerida. Tegelikkuses toimus hoopis midagi muud.

Te olete vene päritolu ja olete Venemaal suursaadikuks olles saanud muu seas n-ö ristsed pronksimässu ajal − kes veel tunneks vene hinge?! Kas Putin suudab ka teid üllatada?

Kindlasti on räägitud Venemaa ja Putini ambitsioonidest taastada Venemaa rahvusvahelisel tasandil olulise riigina, luua Euraasia majandusühendus, mis oleks sama võimas ning sama tugev nagu EL ja meie majandusühendus. Jah, sellest kõigest on räägitud. Kui midagi üllatas, siis üllatas negatiivselt see, kuidas jõuga/relvaga okupeeritakse teine riik. Me elame XXI sajandil, alates II maailmasõja lõpust oleme kokku leppinud reeglid, mille järgi maailm töötab. Hakata neid nüüd ühepoolselt rikkuma − minu arust ei käi see kaasas nüüdisaegsete väärtuste, põhimõtete ja arusaamadega. Kas Putin suudab mind veel ebameeldivalt üllatada − ma väga loodan, et ei. Väga loodan, et suudame tema üllatusteks valmistuda − isegi kui tal on mõned negatiivsed üllatused −, suudame analüüsida, ette näha ja adekvaatselt reageerida.

Krimm näitas ilmekalt, et venelastel on olemas korralikud plaanid, mis viidi poolsaare annekteerimise puhul ka filigraanselt ellu − asjakohane "papka" võeti välja ja seda järgiti punkt-punktilt. Oleme nüüd kuulnud, et sellised "papkad" võivad olla kõigi lähinaabrite jaoks ning võimaluse korral lastakse need käiku.

Et kas Venemaa võib rünnata Eestit relvaga? Sellele ma vastan, et mina seda tõenäoliseks ei pea. Kas Venemaal on plaan Eesti ründamiseks? Ma ei oska sellele vastata, ma ei tea, ma pole nende plaane näinud. Oskan hinnata selle põhjal, mida näen. Selle põhjal on Venemaa käitumine praegu provokatiivne, meie piiri ääres on sõjaväeõppused, rikutakse meie õhuruumi, aeg-ajalt on Läänemeres laevad, mida ei suudeta tuvastada. Eesti ründamine oleks enesetapjalik − rünnata NATO ja ELi liikmesriiki. NATO on täiesti selgeks teinud, et kollektiivkaitse töötab − selles osas pole mingisugust küsimust. Rünnak ühe NATO liikme vastu on rünnak NATO vastu ja sellele reageeritakse adekvaatselt.

Intervjueerisin kunagi praegust Odessa kuberneri Mihheil Saakašvilit, kes tollal oli veel Gruusia president ja kes ütles mulle 2010. aastal: "NATO on kindlustus, mida pole kunagi testitud − see puudutab ka Balti riike." 

Tõepoolest, pole olnud ühtegi sõjalist rünnakut, et oleks pidanud praktikas artiklit 5 rakendama. Aga see ei tähenda, et poleks valmisolekut − see valmisolek on olemas. Seda näitas Walesi summit (2014), kus võeti vastu otsused NATO idasuuna tugevdamiseks, kus panustavad kõik 28 riiki. Meil on praegu tugevdatud Balti õhuturve, meil on NATO baasid Eesti territooriumil, meie territooriumil on NATO liikmesriikide sõdurid. Kõigi heidutusmeetmetega näidatakse väga selgelt, et artikkel 5 ja NATO on vägagi elus ning kehtivad.

Lääne reageerimine Venemaa tehtule meenutab vahel Julia Latõnina räägitud anekdooti Dagestani filharmooniaorkestrist, kus mängib geist muusik, kes pidevalt proovi hilineb. Lõpuks ei pea dirigent vastu ja ütleb: "Veel kord hilined, võtan sind ette!" "Te muudkui lubate, aga tegudeni ei jõua," vastab homo koketeerivalt.

Minu arvates on see, et EL on püsinud ühtsena, et EL rakendab ühtsena sanktsioone Venemaa suhtes, väga tugev jõu näitamine − see, et 28 riiki on kokku leppinud. Vaatamata sellele, et sanktsioonide kehtestamine tekitab majanduskahju ka meile ja et eri riikidel võivad olla Venemaaga erisuhted, mis paraku ka on ELis nii, räägitakse täiesti ühel häälel. Ja seda võin ma kinnitada, olles paar korda osalenud ELi välisministrite arutelul Venemaa-Ukraina idapartnerluse suunas. See ühtsus on, ja see on vahel isegi tugevam kui klassikaline relv.

Ukraina sõda on praegu märkamatult kandunud Süüriasse − Vene liberaalid juba ironiseerivad teemadel "Damask naš!" ja "Novosiria".

Ma pole nõus, et Ukraina teema on laualt maas. Räägin selle põhjal, mida näen ning mida arutame ELi ja ka NATO välisministritega. Minu arvates oli äärmiselt oluline, et Obama ja Putini kohtumise ajal ning ka oma kõnes ütles president Obama välja, et need kaks asja pole omavahel ühendatud. On olemas Ukraina kriis, millega tegeleme, ja Süüria, millega tegeleme. Ja kumbki ei toimu teise arvelt. Olen nõus, et Euroopa hakkab Ukraina kriisist väsima ja uued rahvusvahelised teemad tulevad peale. Aga Ukraina ei kao laualt. Kuni seal kriis ja sõjaline tegevus kestavad, kuni Ukraina iseseisvus, piirikontroll ja territoriaalne terviklikkus pole taastatud, jääb see küsimus lauale. Seda võin lubada ka Eesti välisministrina − et tõstatan seda küsimust jätkuvalt.

Millest te rääkisite äsjasel kohtumisel välisminister Lavroviga?

Rääkisime absoluutselt kõigist kahepoolsetest küsimustest. Kohtumine kestis pool tundi, ehkki pidi olema 15 minutit. Kõige olulisem oli, et saime kokku; et vaatasime professionaalselt ja rahulikult üle, mis on kahepoolsed teemad, kus saame koostööd teha, ning mis on teemad, kus me praegu asjast ühtemoodi aru ei saa. Eston Kohveri pärast ma vabandust ei palunud, sest mul pole millegi pärast vabandust paluda. Ütlesin Lavrovile, et mul on väga kahju, et see intsident üldse aset leidis ja jääb meie suhteid varjutama. Muidugi on mul hea meel, et Eston on tagasi. Rääkisime piirilepingutest.

Kui dalai-laama küsib poliitilist varjupaika, kas Eesti annab selle talle?

Kui dalai-laama küsib, siis hakkame sellega tegelema ja ma vastan teile.