Järvevälja maastikukaitseala hoiab kalakotkast ja luiteid

2008. aasta lõpus nägi tuletornialuse luite kindlustus väga hea välja ja toimis tõhusalt, nüüd vajab see hädasti taastamist. Foto: JANAR ALEKSANDROV

Järvevälja maastikukaitseala uus kaitsekorralduskava näeb ette taastada Rannapungerja tuletorni aluse luitevalli kindlustus, paigaldada Peipsi järve kaldavööndisse sõitmist takistavad puitpostidest piirded ning keelata poolest märtsist septembrini inimestel Rannapungerja sihtvööndis viibida.

Tudulinna vallas Rannapungerja külas 310 hektaril laiuva Järvevälja maastikukaitseala (MKA) suuremad väärtused on Peipsi põhjaranniku luitestikud, mitmed elupaigatüübid ning kaitsealused liigid kalakotkas ja pruun lõikhein.

Kalakotkas ongi põhjus, miks keelatakse 15. märtsist 1. septembrini Rannapungerja sihtkaitsevööndis igasugune inimliikumine − sel ajal on tal pesitsemisaeg. Ei tohi siis minna sinna marju ega seeni korjama, jahipidamisest rääkimata. Kaitseala muudes osades on kõik need tegevused lubatud, peale selle tohib ettevalmistatud ja tähistatud kohtades ka telkida ja lõket teha.

Suurim väärtus on luited

Järvevälja MKA kooslusi ja elustikku, samuti maastikku on suhteliselt vähe uuritud. Alal esinevate liikide kohta süstemaatilisi andmeid ei ole ning üldist inventuuri pole ka kavas. Kaitsealustest liikidest elavad seal peale kalakotka veel Eestis ohustatud liikide nimistusse kantud männisinelane ja mitte ohus olev rabakonn ning kasvavad lisaks pruunile lõikheinale kahelehine käokeel ja karukold.

Kaitseala tuumiku moodustab 1967. aastast kaitse all olnud Rannapungerja luiteväli, mis on väheseid looduslikus seisundis säilinud ja märkimisväärsest ehitustegevusest mõjutamata kompaktseid taimestunud luitealasid Peipsi rannikul. Luiteväli jaguneb kaheks osaks ja paikneb ligikaudu 2,5 ruutkilomeetrisel alal. Luitemaastiku hea seisundi säilimiseks on olulisim säilitada taimkatet, mis takistab tuule, vee ja liigse tallamise mõjul tekkivat pinnase ärakandumist.

Enim ongi ohustatud luitevälja Järvevälja piiranguvööndisse jääv osa, kus asuvad Rannapungerja tuletorn ja mitteametlik suplusrand ning läbi luitemaastiku otsitakse teed sõidukitega randa pääsemiseks. Nii tuletorni juurde kui ka randa pääsemiseks on aastatega sisse tallatud tugevad rajad, kus taimkate on täielikult hävinud. Luiteid katvat metsa on selles piirkonnas tugevalt hõrendatud, kohati on alles jäänud vaid üksikud puud. See kõik on suurendanud erosiooni, mille tõttu on tuletornialuse luite nõlvakindlustus ja piirded lagunenud ning luiteliiva ärakanne hoogustunud.

Tuletornil kukkumisoht 

Peamiseks ohuks luitemaastikule on võimalik arendustegevus ja külastuskoormuse suurenemine − Tudulinna vallal on plaanis ehitada välja Rannapungerja sadam koos muuliga, korrastada suplusrannana kasutatav ala ning rajada MKAga piirnevale alale puhkemaja. Seetõttu tuleb taastada Rannapungerja tuletorni luitevalli kindlustus ning täiendada külastustaristut.

Torni ümberkukkumise vältimiseks kindlustati 2007. aastal selle vundamenti. Vundament kaeti puitlaudisega, torni ümbrus kujundati vaateplatvormiks ning tornialuse luite Rannapungerja jõe poolsele nõlvale rajati puittrepp. Aasta hiljem kindlustati luitenõlv kookosvõrguga ja luite jalamile paigaldati liiva kogumiseks pajuvitstest punutud tara. Nõlva kindlustus on praeguseks lagunenud ning liiva ärakanne hoogustunud. Luitenõlval on tuletorni ees ära lõigatud ladvaga mänd, mida ei tohi maha lõigata, sest selle juurestik ja võra takistavad erosiooni. Kui luide kaob, kukub tuletorn ümber. Luite kindlustuse taastamise paneb kaitsekorralduskava riigimetsa majandamise keskuse (RMK) esmatähtsaks kohustuseks ning see tuleb ära teha 2017. aastal. Samuti peab RMK taastama luiteharjal oleva lagunenud puupiirde ning ehitama omatahtsi sissesõidetud radadele puitpostidest piirded − ikka luitemaastiku kaitseks.

Parkimisvõimalusi esialgu piisab, ent kui piirkonnas midagi külastajate arvu tõstvat tegema hakatakse, tuleb arendajal väljapoole kaitseala uus parkimisala rajada.