Andres Kraas: "Ma ei tulnud siia vaid aastaks"

Andres Kraas ütleb, et tal pole kombeks asju pooleli jätta ja et ta võtab Kohtla kaevanduspargi-muuseumi arendamist kui oma elutööd. Foto: Matti Kämärä

Kohtla kaevandusmuuseumi uus luud on pühkinud ka Ameerika pinnast ehk muuseumi uus direktor Andres Kraas on töötanud ka ookeani taga, tehes seal kiiresti karjääri. Mida teeb selline mees Kohtla-Nõmmel?

Ma ei teagi kohe, mida küsida mehe käest, kes on emmanud Pamela Andersoni ja Paris Hiltonit...

(Naerab.) Tegelikult oli põhiatraktsioon hoopis Bill Clinton.

Sa oled emmanud ka Bill Clintonit?!

Ma olen temaga suhelnud, jah.

Mida teeb pikka aega Ameerikas, aga ka Rootsis elanud ja töötanud mees Kohtla-Nõmmel? Olid sa seal käinud, enne kui direktoriks kandideerisid, või tuli hakata kaardilt otsima?

Just mõni kuu enne seda käisime Eesti arhitektuurikeskusega Kiviõlis suusatamas ning külastasime ka Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi, nii et mul oli ettekujutus olemas. Kuna Ida-Virumaal on olemas ka põlevkivimuuseum, ajab see paljud inimesed segadusse ning ausalt öeldes polnud ka mul enne selgust, milline on kaevandusmuuseum ja milline põlevkivimuuseum.

Kas sul läks toona kaevandusmuuseumis kohe lambike oma ideedega põlema?

Läks küll, eelkõige sorteerimisvabriku koha pealt, mis oli kohe-kohe uksi avamas. Vaatasin, et imposantne hoone, ning mõtlesin, milline see saab seest olema. Nüüd ma tean, et sorteerimisvabrik on ka seest imposantne, aga seal on asju, mida oleks võinud teha ja mida oleks ka pidanud tegema teistmoodi, ilma et asi oleks läinud kallimaks.

Teine asi, mida ma vaatasin, et püha jumal, nii suur territoorium ja välja näeb nii kohutav. Aga kuna ehitustegevus alles kestis, ei pööranud ma sellele suurt tähelepanu.

Mida huvitavat sa plaanid selle suure territooriumiga teha? 

Muuseumidega on lood nii, et need ei saa kunagi valmis. Kui keegi väidab, et muuseum on valmis, siis on järelikult hakanud pihta selle muuseumi allakäik. Aga mis puudutab kaevandusmuuseumi ja selle territooriumi, siis ma leian, et need peaksid olema käigus 24/7, sest siin on nii palju võimalusi. Kindlasti tuleks õues olevat ekspositsiooni täiendada, sest kaevandustest on üle käinud suur tehniline progress, aga meil lõpeb kõik sajandivahetusega. Ma tahaks ka uuemat tehnikat esitleda, et inimestel tekiks võrdlusmoment.

Ümberkorraldusi tuleks teha ka muuseumi maa-aluses osas. Mul on seal praegu igav, sest ka maa-alune ekspositsioon kajastab vaid vana aega. Minu meelest peaks osa sellest olema tänapäevane, atraktiivsem. Maa all annab igasuguseid asju teha, ka väga erisuguseid näitusi. Me ju tahame, et külastajad tuleksid ikka ja jälle tagasi, mitte et üks kord käidud ja nähtud, aitab küll.

Mul on väga hea meel, et meil on tekkinud head suhted ka Tallinna tehnikaülikooliga, sest üks asi, mis on siin muuseumis puudu, on teadustöö. lma selleta pole ükski muuseum jätkusuutlik. Koostöös tehnikaülikooli ja rahvusvaheliste organisatsioonidega meil ongi plaanis rajada siia teaduskeskus oma laborite ja muu sinna kuuluvaga. Põlevkivikaevandamine on väga oluline osa Eesti tööstusest ja tööstusajaloost ning meie kaevandusmuuseum ei saa jääda pelgalt Kohtla kaevandusmuuseumiks, vaid see peab hõlmama tervet Eestit.

Tunni aja pärast kohtud sa Rakvere teatri esindajatega. See lõhnab suvelavastuse järele kaevandusmuuseumis.

Muuseumis on selleks ju suurepärased võimalused, nagu ka kontsertide ja spordivõistluste korraldamiseks. Jah, plaanis on juba sel suvel tulla siin välja lavastusega ning ettevalmistused selleks käivad. Ma olen täiesti veendunud, et see pole ainuke kultuuriüritus, mis siin suvel toimuma hakkab. Üks pool kaevandusmuuseumist võikski olla romantilisem ja kultuuri poole kaldu, moodustades siinse tööstuspildiga huvitava kontrasti.

Kes siis asjal kohe sarvist haarab! Sa ikka tead, kuidas need asjad käivad? Et kõigepealt tuleb võtta aega tutvumiseks ja kohanemiseks... Ja nii see aeg kulub.

Mul on tutvumiseks ja kohanemiseks aega olnud ning eks ma ole seda teinud ka, aga kui sa tuled uuele ametikohale, siis sul peavad olema plaanid, mida sa teha tahad, sest kui neid pole, siis jäädki tutvuma ja kohanema ning sellega lugu lõpeb.

Kohtla kaevandusmuuseum on eksisteerinud 14 aastat ning on olnud paljuski väikese valla kukil. Sa oled kindlasti ka kogu raamatupidamise üle vaadanud. Mis seis on? Kas muuseum kannab kaela või veel mitte? 

Ütleme, et juba kannab. Muuseum ei saa olla kunagi kasutoov ettevõtmine, see ei ole nii üheski riigis. Muuseum vajab dotatsioon, vajab abi. Praegu on olnud suur abi EASist ja Euroopa Liidu fondidest. Projektidega jätkame kindlasti ka järgmisel rahastusperioodil ning pingutame ka ise kohapeal, et raha teenida. Iga muuseumi juurde käib tänapäeval ju ka meelelahutus ning kui taevaisa korralikku talve annab, paneme tuubimäe taas tööle ning pakume selle kõrval ka Eestis täiesti uut, lendava vaiba atraktsiooni.

Ma tahan rõhku panna ka koostööle ümberkaudsete teenusepakkujatega, sest pean koostööd väga oluliseks. Me peame olema eelkõige partnerid, mitte konkurendid. Eestis on see kahjuks väga levinud, et koostöö asemel hoopis konkureeritakse, ning mulle see üldse ei meeldi. Paraku algab see väikeste ettevõtetega ning lõpeb riigi tasandil.

Sinu CV-d vaadates on selge, et insener-tehniline taip pole sinu tugevam külg, küll on seda aga turundus ja suhtekorraldus, mis on muuseumitöös väga olulised.

Kaevanduse spetsiifikat ma muidugi läbi ja lõhki ei tunne, kuid ma lasin edale Estonia kaevanduses nii maa all kui maa peal paljud asjad selgeks teha, sest narr on sellist muuseumi juhtida, kui ise neid asju ei tea. Aga jah, turunduse ja kommunikatsiooniga olen ma tegelenud viimased paarkümmend aastat ning ma usun, et sellest on siin kasu. Me ei ole veel laiaulatuslikku kampaaniat teinud, sest kuni territoorium polnud korras, ei saanudki seda teha. Kui sa teed suurt kära, kohapeal aga selgub, et asi on mage, sünnib sellest hoopis kahju. Kaaguta ikka siis, kui oled muna ära munenud! Välismaal ilmuvates ajalehtedes olen ma siiski muuseumi pisut reklaaminud, kasutades võimalusi.

Mida eelmise kuu külastatavuse aruanne näitas, mitu inimeset muuseumis käis? Kui laskuda suurte pilveplaanide pealt maa peale...

Seda aruannet veel ei ole, aga ma saan kindlalt öelda, et me oleme Ida-Virumaa kõige külastatavam muuseum. Meil on rohkem külastajaid kui Narva linnuses, nii et olukord ei ole üldse hull: me suudame külastustega ennast ise ära majandada.

Kas sa mõnel hommikul siiski ei vaata peeglisse ega küsi enda käest: Andres-poiss, mis asja sa siin küll teed?

Pärast esimest kaht nädalat olin küll ehmunud, et oi-oi-oi, kas ma olen nüüd portsu otsa sattunud. Aga ei, ma olen loomult positiivse mõtlemisega ja näen ka helgemat poolt − nii nagu ma näen ka inimestes eelkõige nende häid külgi. Kohtla kaevanduspargil-muuseumil on suur perspektiiv ning sinu kätetöö on siin mõõdetav ja nähtav. Sama saab öelda Ida-Virumaa kohta tervikuna, sel pole häda mitte midagi. See kuvand, mis Tallinnas loodud, ei pea paika. Kõigele lisaks on siinne keskkond pealinna rutiiniga võrreldes väga värskendav. Tööle hakkavad ka need ajukäärud, mis on olnud seni jõude. Ma olen väga rahul, et siia tööle tulin, ma tegin õige valiku.

Sinu puhul ei saa rääkida ainult Tallinnast: sa oled töötanud ka Stockholmis ja New Yorgis. Ma saan aru, et miljonäri seal sinust ei saanud, aga sa polnud ka ajalehepoiss.

Ma ei läinudki Ameerikasse selle mõttega. Ma plaanisin ennast vaid tuulutada, sest Eesti on elamiseks väga armas ja ilus koht, aga selle väiksuse pärast peab siit aeg-ajalt välja saama, et tõmmata kopsud värsket õhku täis ja tulla tagasi.

Elu Rootsis oli sama, mis Eestis, ainult kordades igavam. Elu Ameerikas on muidugi väga intensiivne, seda tuleb võtta täiega, vastasel juhul ei tule midagi välja. Kümme aastat seal oli mulle täiesti paras aeg, siis tundsin, et asi ammendas ennast. Ma ei läinud sinna mõttega saada ameeriklaseks ning tagasi tulles rääkida eesti keelt aktsendiga − nagu mõned, kes on olnud seal vaid aasta −, samas polnud minu eesmärk olla seal iga hinna eest eestlane. Ameerikas, kus on nii palju rahvusi koos, ei huvita sinu juured kedagi ning see on vahelduseks päris hea, kui sa ei pea eestlaseks olemise rasket koormat kandma. (Naerab.) 

Sa alustasid oma töömeheelu New Yorgi ühes väga suures hotellis, kus juba mõne kuu möödudes pälvisid 800 kolleegi hulgast parima töötaja tiitli ning sind edutati kõige suurema osakonna juhatajaks. Kuidas on see võimalik, arvestades seda, et su inglise keel oli Ameerikasse minnes nullilähedane? Rabasid looma moodi tööd teha?

Tegelikult polnud selles midagi üleloomulikku: ma lihtsalt täitsin oma töökohustusi väga korralikult, nii et mitte midagi erilist. Põhja-Euroopa taustaga inimesed paistavadki seal sellega silma. Meil pole manana´t, et teeme kõike homme, nagu lõunaameeriklastel kombeks. Nemad võtavad elu lõbusamalt, kuid võib-olla neil ongi õigus.

Keeleõppimises pole aga midagi rasket. Hotell oli selle omandamiseks muidugi suurepärane koht, kuid lisaks sellele sai vaadatud televiisorit nii, et panid saatele ingliskeelsed subtiitrid alla. Niimoodi saab keele ruttu selgeks. Mulle on üldse arusaamatu, kuidas on võimalik elada terve elu nii, et sa ei saa aru, mis su ümber toimub. Aga keelt oskamata see nii just on, sa ei saa olla osa ühiskonnast ega areneda koos sellega.

Mitut keelt sa valdad?

Eesti keelega kokku kuut, päris korralikult, lisaks sellele veel nipet-näpet nõrgemal tasemel.

Kas sa oskad ka vene keelt? Paljud pelgavad Ida-Virumaale tööle tulla või neid sellepärast ei võetagi, et nad ei oska vene keelt. 

Vene keel on mul oma arust väga heal tasemel. Mul ei ole selle keele vastu mingit tõrget. Ma andsin endale aru, mis loom see okupatsioon oli, ning panin kõik ebameeldivused poliitilise korra kontosse. Ma andsin endale aru, et vene kultuur on tegelikult väga rikkalik, ning mulle meeldis ülikooli ajal käia nii Moskvas kui Peterburis kontsertidel ja näitustel. Isegi tol ajal polnud kõik asjad ideoloogiast väärastunud.

Uued luuad peavad millegipärast alati vajalikuks kiruda kõik eelnev maa põhja. Kas sa tahaksid sama teha?

Ei. Minu eelkäijad Kohtla kaevanduspargis-muuseumis on palju vaeva näinud ning teinud suuri tegusid, alates muuseumi rajamisest ja selle käima tõmbamisest. Ainus asi, mis silma paistab, on see, et neil pole olnud muuseumialast ettevalmistust, museoloogiline külg on väga nõrk. Aga muidu ma ei ütle ühtegi paha sõna. Seda muuseumi poleks olnud, kui poleks vaeva nähtud. Siin on palju tehtud, siin on palju veel teha ning mõned asjad tuleb ka ümber teha.

Sa vaata, et sa idavirulaste karva sellega turri ei aja, et su plaanid jäävad plaanideks ning aasta pärast oled sa siit läinud, parematele jahimaadele! Sa tundud olevat liiga hea, et olla tõsi − et kaevandusmuuseum on saanud sellise direktori.  

Esiteks, asjade kiire nurka viskamine pole minu generatsioonile üldse omane; teiseks, tuleneb see siis auahnusest või mitte, aga ma ei saa asju pooleli jätta. Pealegi pole ma enam esimeses nooruses, nii et ma võtan seda kui oma elutööd. Ma ei tulnud siia vaid aastaks.