Isa olla on uhke ja hää

Viimast korda viiskümmend paneb mehe muigama. Foto: Peeter Lilleväli

Tarmo Kivimägi on Lemmaku küla mees, kelle koduõu on tihti saginat täis. Vana kombe kohaselt saab Järuska talus nii mõnigi suurem töö talgutega tehtud. Talgulisteks on Tarmo lapsed oma peredega.

Bioloogiliselt on ta isa poeg Arvedile ja tütar Annikale, aga neid, keda tema oma lasteks peab ja kes teda isaks kutsuvad, on rohkem.

Visa hing ja rõõmus meel

Elu ei ole Tarmo Kivimäe vastu liiga helde olnud. Pisikese poisipõnnina oli tema üks neist ligi tuhandest lapsest, kelle kuri viirus 1958. aasta lastehalvatuse epideemia ajal kätte sai. Järgnesid kaks aastat haiglas, kus meditsiin tegi, mis tol ajal teha andis. Ometigi jäi nii, et parem käsi ja jalg teotsevad pisut omatahtsi.

Visa hing ja rõõmus meel aitasid poisil meheks sirguda. Jalgratas, näitemäng, muusika ja mõned väikesed vimkad veel on Tarmoga koos käinud.

Saatus saatis mehe teele naise, kellest sai tema laste ema ja kellel oli ühes korralik kaasavara − neli last. Tarmo jutustab muheldes, kuidas temast pärast aastast kooselu nende isa sai: "Laila oli lastest kõige vanem. Rivistas siis ükskord pisemad nagu oreliviled üles ja ütles emale, et meie otsustasime, et tema [st Tarmo] on meie isa. Ja nii on jäänud siiamaani."

Esimene, mis tütar Helile isa puhul meenub, on Tudulinnast Lemmakusse vanaema juurde käimine: "Isa vehkis rattaga sõita ja mina istusin tema taga pakiraamil padja peal. Ma tahtsin väga vanaema juurde minna." Kõigi laste jutust selgub, et nende ja isa vaheliste suhete hoidmisel hilisematel keerulistel aegadel oli võtmeisikuks Lemmaku vanaema, kes hoolitses selle eest, et sidemed ei katkeks.

Kerge kuraasikus ja lustlik kõnepruuk

Kooselu, mis algas ühise poja sünniga Tudulinnas elades ja lõppes tütre sünniga juba Iisakus, kestis seitse aastat. Siis läksid vanemate teed lahku ja mees tuli tagasi oma isatallu Järuskale. See oli täiskasvanute otsus, mis Tarmo lastest eemale viis ja mida igaüks neist elas läbi omamoodi.

Tütar Heli on tänulik: "Meid võeti Lemmakus alati soojalt vastu ja me tahtsime sinna minna. See oli ikkagi isa ja vanaema suur panus, et need rattad uuesti käima said hakata. Meid oodati seal."

Ka Laila kinnitab, et see oli laste endi tahe hakata bussiga Lemmakus käima. Suhtlemisvõimalusteks olidki ju sel ajal ainult kettaga telefon, kirjade kirjutamine ja liinibussiga liiklemine.

Samamoodi, bussiga, otsustas isa juures käima hakata alles kooli minev poeg Arved, kes suuremaks saades ka väikese õe Annika kaasa taris. Tütar meenutabki, et vanaema lubas neil mõnikord bussist maha jääda, et nad saaksid kauem Lemmakus olla.

Arved ütleb, et nad on isaga head sõbrad. Jah, muidugi on olnud vaja ka meesteasju klaarida, aga jalgrattasõidud, metsaskäigud ning ujumine on neid lapsepõlvest sidunud. Ning sõltumata aastaajast, nädalapäevast või inimeste arvust on Tarmo saun saunalistele alati valmis. Seda mõnu oskavad poisid Arved ja Herkki hinnata, eriti koos jõkke hüppamisega. Kerge kuraasikus ja lustlik kõnepruuk paistabki selle pere meestel ühine joon olevat.

Peagi vanaisa seisuses

Tarmo meelest on mida rohkem, seda uhkem. Poeg Arved märgib ka, et teinekord mingi situatsiooni tekkides lubab isa poisid kohale kutsuda, nagu oleks neid hästi palju.

"Ma tunnen, et ta on uhke selle üle, et me teda isaks kutsume, ja väärtustab seda. Me ei saa teha valikuid lapsena, kuid täiskasvanuna teeme ise otsuseid. Minule on ta ainuke isa ja ma ei häbene seda välja öelda. Võib-olla ei oleks me praegu need, kes me oleme, kui meil ei oleks olnud sellist lapsepõlve sellise isaga," teeb tütar Heli kokkuvõtte.

Uus aasta algab Järuska talus teisiti. Praegu elab siin koos kolm põlvkonda: kõigi laste Lemmaku vanaema Ottilie, isa Tarmo ning tütar Annika. Juba mõne kuu pärast on maja titevääksumist täis. Tore on ju olla vanaisa, kui sulle lapselapsi pühapäeviti näha tuuakse, aga hoopis teine asi on  seda ametit päevast päeva pidada. "Tõld on ootel," lööb Tarmo kannad kokku ja ootab juba kärutamise käsku.

Sel pühapäeval, isadepäeval on Tarmol tähtis sünnipäev − viimast korda viiskümmend. Palju õnne, isa Tarmo!