Ümarlaud Kukruse mäe liigutamisega seotud hirme ei maandanud

Rein Rahuoja (vasakult), Ants Vannus, Aivo Viirlaid ja Vladislav Levkovski pelgavad Kukruse mäe liigutamise puhul kõige rohkem tule levikut kaevandusse ja mäe süttimist. Foto: Peeter Lilleväli

Mäeinseneride ja Kukruse mäe ümbertõstmist kavandavate asjameeste ümarlaual räägiti mõned murekohad küll selgemaks, kuid mõnigi küsimus jäi endiselt kripeldama.

Kuu aega tagasi saatis Eesti mäeselts keskkonnaministeeriumile kirja, soovitades pöörata rohkem tähelepanu Kukruse mäel kavandatavate töödega seotud riskide hindamisele ning kaasata parima lahenduse leidmiseks ka kogemustega mäeinsenere.

Sellest kirjast, samuti Eesti Põlevkivi mäeinseneride klubi inimeste soovist ajendatuna kutsus põlevkivi kompetentsikeskus kõik Kukruse mäe liigutamisega seotud asjaosalised ja huvilised eile ümarlauale, et küsimused otseallikast vastused saaksid.

Kaevandusse enam ei pääse

Mida me praegu teame paepuistangu sees ja maa all kaevanduskäikudes toimuvast?

Kas tuli on tunginud kaevandusse ja millega on kaetud kaeveõõnte põrand?

Miks on vaja paepuistangut ümber paigutada − kas põhjavee pärast?

Mida on vaja maa all teada saada, et saaks uue paepuistangu teha?

Need olid küsimused, millele Eesti mäeinseneride klubi vastuseid ootas.

"Ma ei lugenud kusagilt välja, et keegi üldse oleks maa all uurimas käinud," põhjendas endine mäeinsener Rein Rahuoja küsimuste rõhuasetust.

"Maa pealt puuritud aukudega kaevanduskäikude lage langetada on põhimõtteliselt võimatu; tuleks minna lõhkeainega maa alla," ütles ta. "Aga kui seal on õli maas, siis paneme niimoodi kaevandusele tule otsa."

Enda sõnul vähemalt kümne maa-aluse tulekahju kustutamisega tegelnud endine Estonia kaevanduse peainsener Aivo Viirlaid ütles, et ilma igasuguse kahtluseta on mäe all olevate kaevanduskäikude lagi kuumuse mõjul juba sisse kukkunud.

Omaaegne Eesti Põlevkivi mäepäästesalga juht Vladislav Levkovski oli ilmselt viimane mäemees, kes umbes 40 aastat tagasi Kukruse kaevanduses käis.

"Kui kaevandus kinni pandi, siis mägi juba põles," meenutas ta. "Mõni aasta hiljem hakkas vingugaas Kukruse asulas majade keldritesse tungima ja siis läksime kaevanduskäikudesse vaatama. Seal oli näha temperatuurikahjustusi, oli varinguid, nii et igalt poolt ei pääsenud enam läbigi. Praegu pole seal enam võimalik midagi uurida, juba sinna minek on ohtlik."

"Me teame päris täpselt, mis mäe all on," ütles Kukruse mäge uurinud OÜ ITP Projektijuhtimine juhataja Peeter Talviste. "Risk, et kaevandus mäe all põlema läheb, on null. Kukruse mägi ei põle, seal toimub utmine, mis on oluliselt ohtlikum kui põlemine. Umbes 60 000 kanti mäest on utmisest puutumata, seega on mägi suuteline tootma veel päris suurel hulgal õli, mis läheb põhjavette."

Talviste sõnul arvasid nad veel aasta tagasi, et põhjavette pole see õli jõudnud. Uuringud kinnitasid paraku, et on küll.

Loodusele lootma ei jää

Mäeinsenerid meenutasid teisi põlenud aherainemägesid, mis lõpuks ise rahunesid, ja arvasid, et ka Kukruse mäe võiks omasoodu lõpuni põlema jätta − loodus lahendavat selle probleemi ära palju väiksema vaevaga kui mäe ümbertõstmine.

"Kui nüüd selle mäe lahti teeme, hakkame pealtpoolt lahti koukima, võime suure tõrviku tekitada," ütles professor Enno Reinsalu.

"Hakkame mäge ülevalt laiali vedama, laotame selle 30 - 50 sentimeetri paksuse kihina laiali ja ootame, kuni see jahtub. Kaotame mäe kõrgusest meetreid päris kiiresti, selleks hetkeks, kui see võiks põlema lahvatada, on mägi ainult 30 meetrit kõrge, nõlvad lauged ja alt õhu juurdevool suletud," selgitas Talviste, et isegi kui tõrvik tekkima peaks, pole selles kindlasti midagi ohtlikku − erinevalt praegu toimuvast utmisest, mis reostab põhjavett ja õhku.

Mäes toimuvate protsesside vaibumise kohta ütles ta, et tegelikult on kuumenemiskolle liikunud selgelt mäe teisele küljele ja niipea pole utmise lõppemist loota.

Võimaluse, et mägi uues asukohas mingi aja möödudes uuesti võiks süttida − nagu see juhtus ühe 2. kaevanduse terrikoonikuga, kui see suurelt jaolt laiali veeti ja siis alles jäänud aluspõhjale uuesti aherainet ladestama hakati  −, eksperdid välistavad.

"Jahutame mäemassi enne maha, uuesti ladestades tihendame seda; alt õhku juurde ei tule, katte paneme peale − temperatuur mäes ei tõuse enam utmiseks vajaliku temperatuurini," kinnitas Talviste.

Mäemehi rohkem kaasata

"Me ei ole selle töö vastu, aga meid teeb murelikuks, et mäge on vähe uuritud, kõiki riske ei ole hajutatud," ütles mäeseltsi juhatuse liige Ants Vannus. "Meil on sellega seotud hirmud − seda enam, et mägi asub kahe olulise objekti, asula ja rahvusvahelise tähtsusega maantee vahel."

Mäemeeste hinnangul on mäe ümbertõstmine puhtalt mäetöö, senised ettevalmistused on aga tugevalt loodusteadusliku kallakuga ja suunatud ehitajale.

Talviste sõnul olid kõik mäemeeste esitatud küsimused neil juba aasta tagasi laual ning nüüdseks on need läbi töötatud. Uuringuid on tema sõnul tehtud piisavalt ja rohkem uurida ei saagi, sest igale poole suurema tehnikaga ligi ei pääse.

Mäemeestele jäi ümarlaual esitatud selgitustest siiski väheks.

"Me tahame teada riske − ükskõik kui väikesed need ka on − ja lahendusteid juhuks, kui midagi peaks juhtuma," võttis vastustest vajaka jäänu kokku Eesti Energia maavarade valdkonna keskkonnajuht Kalmer Sokman.

Keskkonnaameti Viru regiooni juhataja Jaak Jürgenson tuletas meelde, et mäe liigutamise tööprojekti alles koostatakse ning riske tulebki maha võtta just tehnilise poole pealt.

"Tehnoloogilise projekti koostamisse tuleks rohkem ka mäeinsenere kaasata," soovitas ümralauda juhtinud Margus Pensa põlevkivi kompetentsikeskusest.