Ajakirjaniku veri, tahtmine tundmatus kohas mängu hüpata tasuvad ära

Marko Mihkelson. Foto: Matti Kämärä

Neljapäeval ja reedel väisas Ida-Virumaad parlamendi riigikaitsekomisjon eesotsas selle esimehe Marko Mihkelsoniga. Mees, kes on järjepidevalt 22 aastat tegelnud tipptasemel julgeoleku ja välispoliitikaga, tunnistab, et globaalne olukord on pingelisim pärast II maailmasõda − eelkõige seetõttu, et muutujaid on nii palju, et isegi maailma võimsaim arvuti ei suudaks tehet nendega lahendada.

Paljud lehelugejad ei mäleta, et enne poliitikasse minekut oli teil hiilgav karjäär kirjutava ajakirjanduse rindel. Mida oma tollastest töödest eriti hindate − on seal kullavara, mida võib praegu ette võtta ja mõnuga lugeda?

Kui kirjutasin 2010 kirjastusele Varrak raamatu "Venemaa: valguses ja varjus", panin sinna päris palju materjali, mis 1990. aastatel Moskvas valmis, mida seal kogusin, kaasa arvatud intervjuud Dudajevi, Bassajevi, Radujevi ja teistega. Kui olin Moskvas, olin 20 aastat noorem ja teadsin maailmas toimuvast kindlasti mõnevõrra vähem, kui tean ja tajun seoseid praegu. Ju andis ka Tartu ülikooli ajalooharidus põhja, mõistmaks natukenegi Venemaad − isegi nii noore inimesena, kui ma aastail 1994-1997 Moskvas olin. Postimehe peatoimetajana paluks praegu kindlasti nii mõndagi kohendada-täiendada, aga on asju, mis on täiesti põnevad ja oma ajas head.

Intervjuu on siiski ühe hetke ja ajastu peegeldus − on see siis intervjuu Žirinovski või Gaidariga. Päris mitmed intervjuud, nagu eelmainitud Gaidariga (1956-2009), on sellised, mida pole enam võimalik teha. Või rahvusvahelises plaanis − esimene intervjuu Dudajeviga, kui ta oli Groznõist põgenenud. Tegime selle 1995. aasta veebruaris koos kolleeg George Shabadiga, kes oli siis BNSis. Episoode, mida tasub ajakirjanikuelust meenutada, on päris palju. Kirjutasin Moskvast kolme aastaga umbes tuhat lugu: intervjuud, arvamuslood, reportaažid, uudised. Kindlasti andis see töö Postimehe lugejale väikese pildi Venemaast.

Tänapäeval pole liiga palju eestlastest ajakirjanikke, kes vene keelt valdaks. Kust oli teil Moskvasse minnes vene keel kaasa võtta?

Keskkoolist. Olen Valgas sündinud ja üles kasvanud ning seal oli − tänu sellele, et seal läheduses oli mitu sõjaväebaasi − vene keskkonda. Aga tegelik vene keele omandamine algas ikkagi Moskvas. Kui läksin 1994. aasta augustis Moskvasse elama, siis mul polnud keelt, millega kolm aastat hiljem petsin taksojuhid ära − nad ei saanud enam öelda, et mul on "Urmas Oti vene keel".

Tundub tohutu seiklus minna Tartust Moskva-sugusesse linna tööle − Moskva, see pole ju mingi Helsingi...

Ja oligi! Ülikooli lõpetasin 1993. aasta suvel, sama aasta jaanuaris olin läinud Postimehesse tööle. Mul on kogu aeg n-ö kirp püksis olnud, et paigal pole püsinud. Palusin toonaselt peatoimetajalt Kalmrelt ja Postimehe nõukogu juhilt Kadastikult, et kuna olen välistoimetuse ajakirjanik, pean ju käima välismaal, nägema, mis seal toimub. Moskvas käisin ka enne, aga võib-olla üks esimesi tõelisi ajakirjanikuristseid, mille sain, oli oktoobris 1993, mil Moskvas oli nn oktoobrimäss, mil tankikahuritest tulistati parlamendihoonet, Valget maja; mässulised ehk Jeltsini vastased tahtsid üle võtta Ostankinot.

See oli esimene kord, kui ma kuulide alla sattusin − Moskva kesklinnas. Mäletan, et järgmise päeva Postimehe esiküljeloo dikteerisin peast Kalašnõi põiktänavast, kus on praegugi meie saatkonna külaliste majapool, ja akna taga oli kuulda Kalašnikovi valanguid, kuna mässulised üritasid TASSi peakorterit vallutada. See oli absoluutne ajakirjaniku adrenaliinilaks, mida võib ette kujutada. Sul on informatsioon, sa oled suurte sündmuste keskel ja samal ajal oled verinoor oma kogemusliku poole pealt, aga seetõttu ka vähem kartlik. Kui sus on ajakirjaniku verd, tahtmist hüpata tundmatus kohas mängu sisse, tasub see ära.

Mäletan, et 1995. aasta augustis, kui elasin juba Moskvas, oli ülimalt igav periood. Otsustasin, et viskan seljakoti selga ja lendan Tšetšeeniasse, kus oli parajasti esimese sõja ajal väike vaherahuaeg tekkinud. Lendasin Inguššiasse Sleptsovskisse, mis asub 100 kilomeetrit Groznõist. Tulin lennukist välja, andsin suvalisele autojuhile raha ning palusin end Groznõisse toimetada. Jõudsin Groznõisse, kus ma polnud varem viibinud, kella 6-7 paiku õhtul. Loomulikult polnud mul olnud võimalust enne hotellituba broneerida − linnas, mis oli sõjas juba päris palju kannatada saanud. Kui jõudsime Groznõi kesklinna, tulid ligi täiesti tundmatud vanemad naisterahvad ja küsisid: "Pojake, kuhu sa tahad minna? Kas sul on peavari?" Tänu sellele kohtumisele sain peavarju Dudajevi ihukaitsja vanemate juures. Ja sealt arenes juba uus lugu. See oli erakordne kogemus, mille Moskva perioodist sain.

Lehelugejale võib siinkohal teie seiklustele ja ametitele mõeldes meenuda, et mingi statistika järgi on psühhopaate enim ajakirjanike ja poliitikute ridades. Kas adrenaliini on praeguses ametis vähem?

Arvan, et ei ole, sest loomulikult on vastutus ja ülesanded teised, aga valdkond, millega iga päev poliitikas kokku puutun, on peaasjalikult sama. Olen ikkagi alates 2003. aastast, kui olen riigikokku valitud, olnud väliskomisjoni, Euroopa asjade komisjoni ja nüüd riigikaitsekomisjoni esimees. Ehk siis olen kogu aeg tegelnud välis- ja julgeolekupoliitika teemadega, mis on mulle südamelähedased olnud ja huvi pakkunud ka ajakirjanikuks oleku ajal. Seega töö ja huvi on kattunud kokku viimased 22 aastat. Eriti poliitikas on adrenaliin mõnusalt üleval siis, kui on tegevust. Kui päev on tihe, kui iga minut on arvel, tunnetad pulssi. Sõltumata rohkem kui paarikümne aasta möödumisest, tunnetan endiselt mõnusat energiat − tegemaks võib-olla mitte nii hullumeelseid asju, kui ajakirjanikuna tegin, aga siiski.

Aga mis andis teile tõuke poliitikasse minekuks?

Ajakirjanduskarjäär oli väga tormiline. Kui mind 1993. aastal ülikooli viimase kursuse tudengina Postimehesse tööle kutsuti, olin välisuudiste toimetuses toimetaja ja 1994 läksin Moskvasse. Muide, samal päeval, kui Vene väed Eestist lahkusid − 31. augustil. Ja kui 1997 hakkasin pidama plaane sealt naasta, kujunes olukord, kus mulle pakuti Postimehe peatoimetaja kohta. Postimehe tollane omanik Heldur Tõnisson otsustas turusituatsioonis oma positsioonide parandamiseks toimetuse Tartust Tallinna viia ja ilmselt sobis inimene, kes polnud vahetult toimetuse sees olnud, aga kes oli sellega siiski seotud, kõige paremini seda eesmärki vedama. Mäletan väga hästi, kuidas kerkisid probleemid a la "nüüd on siis Tartu vaim lõplikult hävitatud". See oli täiesti arusaadav, sest Postimees oli ju Tartus täistoimetamisel ilmunud järjepanu üle saja aasta.

Olles peatoimetaja kohalt 2000. aastal edasi liikunud, lõpetanud ajakirjanduskarjääri, jäi see pagas, mis mul ajakirjanikuna oli, silma uuele poliitilisele jõule, mis hakkas tollal kujunema − Res Publicale. Ja Res Publica tollased eestvedajad võtsid minuga ühendust.

Kes teiega isiklikult ühendust võttis?

Näiteks Ken-Marti Vaher, Urmas Reinsalu − kõik teada inimesed, kes olid toona aktiivselt vedamas Res Publicat parteiks. Mul polnud kindlalt ei ajakirjanikuks olemise ajal ega ka pärast seda plaani, et põhi on all, inimesed veidi teavad, kes olen, ja vaat nüüd lähen poliitikasse. See lihtsalt kujunes. Ja kujunes ka seetõttu, et mulle on kogu aeg, ka ajakirjanikuna, sümpatiseerinud poliitilisel maailmavaateväljal pigem parempoolsus.

See võimalus tekkis mul tollal küllalt juhuslikult. Ja ega ma ei olnud ka 2003. aastal päris kindel, et see tee lõpeb parlamendis − olin toona eelviimane, kes Res Publica nimekirjas sinna pääses; see polnud minule elu ja surma küsimus. Aga olen seda tööd teinud tänini oma paremat äranägemist mööda ja nüüd on mind kolm korda tagasi valitud. Põhjus võibki olla see, et mu valdkond on väga äratuntav, olen seda ehitanud üle 20 aasta.

Kuidas hoiate end praegu Venemaal toimuvaga kursis?

See ei eristu eriti sellest, mida meil kõigil on võimalik avalikult lugeda. Sotsiaalmeedia pakub väga palju võimalusi jälgida eri postitajate infojagamist. Aeg-ajalt vaatan Vene telekanaleid pelgalt selleks, et olla kursis, milliseid propagandistlikke trikke nad kasutavad, milliseid sõnumeid edastavad, kuidas nad seda teevad. Nad teevad seda väga professionaalselt ning muidugi on see suuresti paralleelmaailm. Kindlasti on ka isiklikke allikaid, aga pean ütlema, et otsekontakte on ikkagi väga vähe − inimestega, kellega olen kunagi kolleegidena koos töötanud. Kui olin Moskvas Postimehe ajakirjanik, oli tavapärane, et korraldasime regulaarselt kokkusaamisi, kus osalesid väga tuntud teleajakirjanikud, suurte lehtede − Izvestija, Nezavissimaja Gazeta korrespondendid. Rääkisime avatult Venemaa asjadest. Praeguseks on mitmed nendest padušovinistiks pööranud, aga mitmed pole teinud kompromisse oma südametunnistusega − telekanali Dožd ajakirjanik Pavel Lobkov on üks selliseid.

Kas nõustute, et Eesti taasiseseisvumisest saadik pole olnud nii ärevat aega kui praegu?

Globaalselt nii keerulist aega pole, arvan, pärast teist maailmasõda olnud. Oleme olukorras, kus maailm on nii suures muutumises, et võime endalt ausalt küsida, kas suudame selle üle elada kokkuleppe kaudu või toimub suurem kokkupõrge, konflikt. Nagu maailmas on jõujooned kahjuks varem muutunud sõdade ja suurte konfliktide käigus, näeme praegugi, et asjad eskaleeruvad: Lähis-Idas, sõda käib jätkuvalt Ukrainas; terrorism, islamiäärmuslus mõjutavad sisemisi arenguid Euroopa Liidus (EL).

Ärgem unustagem ka Hiinat, mis on meeletul kiirusel tõusnud ja võib paljude arvates lähima paari aastakümnega saada majanduslikuks ja sõjaliseks jõuks number üks. Sellist mängijate ja mõjurite hulka, mis maailma praegu mõjutavad, pole kunagi varem olnud. Ka kõige võimekam arvuti ei suuda sellise hulga muutujatega tehet sooritada. Ettenägemishorisont on väga lähedale nihkunud: meil on väga raske ette aimata sündmuste kulgu, analüüsida tulevikku.

Kui vaatame terrorit Pariisis ja esitame küsimuse "Cui bono?", siis kasusaaja on kahtlemata Venemaa.

Kui meenutame rahvusvahelisi reageeringuid, siis Moskvast oli esimene sõnum, mis Pariisi sündmustele järgnes, üleskutse moodustada rahvusvaheline koalitsioon võitlemaks terrorismi vastu. Kui vaatasin täna uudiseid [intervjuu on tehtud neljapäeval, 19. novembril − T.K.], nägin, et mu endine kolleeg Aleksei Puškov on ERRile öelnud, et praegu ei räägi keegi enam Ukrainast, peamine küsimus on terrorism − et ainukesed, kes Ukrainat meenutavad, on Balti riigid. Nii see ei ole; see on kindlalt soovmõtlemine või täielik valearusaam. Olen olnud viimasel paaril-kolmel nädalal Saksamaal, Rootsis ja Taanis ning kõikjal on Ukraina küsimust väga selgelt tajutud; et seda peame hoidma lahus sündmustest, mis arenevad Lähis-Idas.

Ükskõik, kuidas me ei vaata, on terrorism, mille kehastus on ISIS, pikaajaline oht Euroopale. Aga peame aduma, milleks on Venemaa presidendile Süüria operatsioon nii oluline. Kindlasti pole see vaid selleks, et omada lennujaama Latakias või sõjaväebaasi Tartusis. See on osa ammusest strateegiast, mille Putin on valinud − Venemaa mõju ja positsiooni taastamine maailmas. Lähis-Ida on suur võitlusväli, mis on olnud vähemalt viimase poole sajandi jooksul paigaks, kus seda välja mängida. Loomulikult on Moskva huvides taandada päevakorrast Ukraina, asetades tähelepanu sellele, mis toimub Lähis-Idas − lootes, et tekib ühine koalitsioon ja võib-olla saab koalitsioonis leppida midagi Ukraina asjus kokku. Aga ma ei usu, et see praegu õnnestub.

Mis on meie peaülesanne nende probleemide valguses NATOs ja ELis?

Meie ülesanne on meenutada, et lepped, nagu Jaltas 1945. aastal sõlmiti, võivad viia paljude rahvaste jaoks soovimatute tagajärgedeni. Rahustav võiks olla mõte, et ükskõik kui keeruline praegune olukord maailmas ka pole, ei ole meil paremat kindlustuspoliisi võtta kui see, mille Eesti on viimase paarikümne aastaga saavutanud. Kui globaalpilti vaadata, siis elame maailma rahumeelsemas piirkonnas. Kui meie suurim naaber suudaks oma ajaloolisest pantvangistaatusest väljuda ja keskenduda mitte niivõrd oma piiride ja mõju laiendamisele, kuivõrd omaenda riigi moderniseerimisele, oleks mõlemal poolel väga palju võita.

Mis on meie riigikaitse nõrgim lüli?

Ma tean, aga ei saa rääkida, sest Põhjaranniku lugejate hulgas on ilmselt ka pahasoovijaid. Kui rääkida julgeolekust ja kaitsest, on Eesti väga kiirelt arenemas. Meil on silmad ja kõrvad lahti: me näeme, mis toimub, me õpime sellest, milliseid viise kasutatakse naabrite suunal probleemide ja pingete tekitamiseks. Mina väidan kindlalt, et eriti viimased kaks-kolm aastat − kindlasti on Ukraina sündmused olnud katalüsaatoriks − on võimekus ohte ennetada varasemast palju suurem.

Jälgime põnevusega USA presidendivalimisi.

Kahtlemata saavad need olema määrava tähtsusega kogu läänemaailma arengule lähima aastakümne jooksul. Gruusiat rünnati USA presidendivalimiste finaali ajal, aga samuti kasutati ära kahel korral olümpiamänge. Sotši olümpia ajal koondati mõnesaja kilomeetri kaugusel vägesid, et annekteerida Krimm. Kui Gruusia puhul alustas Venemaa sõda, et seista NATO laienemise vastu Lõuna-Kaukaasiasse, siis Ukraina puhul alustas Venemaa sõda ELi vastu, et vältida Ukraina suundumist Euroopa väärtus-, õigus- ja standardite ruumi. Juba Brzezinski ütles 1990. aastate alguses, et ilma Ukrainata pole Venemaa enam impeerium − aga piisab ka poliitilisest kontrollist, et mingil viisil impeeriumiunistus täide viia. Kui seda ei ole, peab Venemaa alustama uut teed ja ma arvan, et see oleks ka Venemaale endale kasulik.