Mees kahel toolil

Erik Gamzejev
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Aunap on olnud pool aastat majandusküsimustega tegelev Jõhvi vallavalitsuse liige ning hoiab samal ajal töös ka oma ehitusfirmat Ehitus ja Arendus.
Urmas Aunap on olnud pool aastat majandusküsimustega tegelev Jõhvi vallavalitsuse liige ning hoiab samal ajal töös ka oma ehitusfirmat Ehitus ja Arendus. Foto: Peeter Lilleväli

Aastaid oma väikest ehitusfirmat Ehitus ja Arendus juhtinud Urmas Aunapist sai pool aastat tagasi ootamatult majandusküsimustega tegelev Jõhvi vallavalitsuse liige, kes pidi endale selga ajama mantli, mis oli maha jäänud kurikuulsast Märt Maritsast. 

Ühelt poolt öeldakse, et on hea, kui omavalitsusjuhil on olemas ka ettevõtluskogemus, et see aitab paremini tunnetada, kuidas maksudest tulu tekib. Samas on üsna mitmed tuntud ettevõtjad, kes on sukeldunud linna- või vallavalitsusse, sealt üpris ruttu pettunult ära tulnud. Kõige eredam näide on ilmselt pankur Jüri Mõisa ereda leegina põlenud Tallinna linnapea karjäär. Kas teile pole veel poole aastaga tekkinud äramineku mõtteid?

Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes pärast valiku tegemist püssi põõsasse viskaks, kui tuleb probleemidega silmitsi olla. Neid tuleb lahendama asuda. Pealegi ei hüpanud ma vette päris tundmatus kohas.  Ma olin aastaid tagasi ehitusnõunik Mäetaguse vallavalitsuses ja ka projektijuht Riigi Kinnisvaras selle loomise algusaegadel.

Kuivõrd olete tundnud, et mõistlike otsuste tegemist segavad poliitilised huvid, kuna volikogus käitutakse vahel irratsionaalselt?

See segab muidugi ja tekitab meelepaha. Ehe näide on eelseisev Vene põhikooli rekonstrueerimine. Minu kaine mõistus ütleb, et lõpuks tuleks valida välja suund ja hakata liikuma. Kui aga volikogu saadik nõuab, et käiksin eri eskiise lastevanematega kooskõlastamas, siis mul tekib küsimus, kellele me seda kooli ehitame.

Eks volikogusse valitud inimestel ole ka omavalitsuse juhtimisest isesugused arusaamised ja teadmised. Ma ise püüan poliitikast nii palju eemal olla, kui see minu praeguses ametis võimalik on. Aga ma leian, et volikogu peaks määrama põhimõttelised poliitilised suunad, mitte minema liialt detailidesse, sest see võib ühel hetkel muutuda piduriks.

Aga iga volikogu liige tahab olla ka arhitekt?

Just ja samas väga täpselt ette kirjutada, mida vallavalitsus peab tegema.

Räägime praegu põhiliselt ehitamisest, aga selles abivallavanema ametis vastutate kogu kommunaalmajanduse eest: prügi, korteriühistute probleemid, teede hooldamine, veevärk ja nii edasi. Kui kellelgi selles mingid probleemid tekivad, siis joostakse ühtelugu teie kabinetti. Kas sellise laia profiiliga tööpõllu haldamine, kus ühtelugu tuleb tuld kustutada, on närvesööv?

Ei ole kerge, aga kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Mul on kombeks võtta asjad rahulikult järgemööda ette. Kui hakkad kiirustama ja tormama, siis tulevad kergesti ka vead. Tean seda hästi oma ehituse praktikast: projekteerija võib ühe väikese kriipsuga eksida, aga ehitajale maksab see kümnekordselt kätte. Samamoodi on näiteks igasuguste arengukavade ja planeeringute puhul.

Mis on teie töö jaoks mõõdetavad tulemused? 

Tahaksin, et Jõhvi linn muutuks kaunimaks. Juba enne minu tulekut alustas vald koos ühistutega sisehoovide remonti. Oleme mõelnud, et järgmisena võiks samasuguse põhimõtte järgi võtta käsile elamute fassaadid, et need korda teha.

Jõhvi park ja haljasalad vajavad paremat hooldamist, mis on elukeskkonna seisukohast samuti väga tähtis.

Erinevalt teist polnud teie eelkäija selles ametis Märt Marits sugugi nii rahulik toimetaja, vaid pigem kurikuulus oma äkilisuse ja nii-öelda puusalt tulistamisega.  Milline oli see pärand, mille temalt üle võtsite?

Inimesed on erinevad nii loomult kui juhtimisstiililt. Eks see oleneb ka kogemustest. Mul ei ole sellist riigitöö pagasit nagu Maritsal.

Kindlasti jäi siia vahepealsest ajast vaakum sisse. Mitmed tema alustatud asjad jäid toppama. Kulus aega, et süveneda ja saada selgust, mida ja millises järjekorras tuleks teha. Tuli oma alluvaid tundma õppida ja pooleliolevatest hangetest ülevaade saada. Päris palju asju kuhjus. Kuid oma meeskonnaga sain hea klapi ja saime küllaltki kiiresti asjad järje peale.

Ega kõik, mida Marits varem tegi, polnud ju ainult tema ideed, need olid vallavalitsuses ja volikogus läbi arutatud. Mitmedki head asjad said või saavad lõpuni viidud ja elu seisma ei jää. Staadion ja koolimajade ühendus saavad korda, olgugi et võib-olla mõnevõrra teistsugusel moel kui mu eelkäija mõtles.

Te olete ehitusettevõtjana paljudel objektidel kokku puutunud nii Maritsa kui ka kinnisvaraärimehe ja endise volikogu liikme Allan Männiga. Tundes neid, mis võis viia neid olukorda, kus nad mõlemad on juba ligemale pool aastat eeluurimise ajal trellide taga pidanud olema?

Ma olen mitmetel nende objektidel tööd teinud. Jah, nende iseloomud on jõulised ja tugevad ning selline ilmselt peabki ettevõtja olema. Tänu Allan Männile on ju aastate jooksul Jõhvi päris palju investeeritud.  Muidugi võib nuriseda selle üle, kuidas mitmed neist välja näevad. Kuid ka ettevõtja areneb ajas ja plekk-karpide aeg on läbi saamas.

Miks Mänd ja Marits on aga praegu sellises olukorras, nagu nad on, ei oska ma öelda, sest ega ma midagi rohkem ei tea, kui uudistest loen. Aga mõtlen ikka, et kas see kõik on seda väärt. Ma ei tea, mille vastu  nad on eksinud. Võib-olla on liigne kärsitus või tormakus neile kätte maksnud, mille tõttu on kusagil mingeid piire ületatud.

Samas kui ma nendevastastest süüdistustest loen, siis teeb see ka mind ettevaatlikuks. Et kui inimene on süüdi selles, et lahkub vallavalitsusest ja läheb teise kohta tööle, siis pean ka ise mõtlema, kuhu mina võin tööle minna, pärast seda kui minu aega vallavalitsuses peaks täis saama. Selline asi pärsib tervet vallavalitsust ja ma näen, et ka ametnikud kardavad otsuseid vastu võtta, kuna peljatakse, et eksimise eest võib tulla nii karm karistus.

Kui räägitakse korruptsioonist või maksupettustest, siis on sellega sageli seotud olnud ehitustegevus. Kui palju te oma ehitusfirmaga olete tundnud ahvatlust  sattuda libedale teele?

Tänan oma vanemaid, et nad on mind kasvatanud õigel rajal käima ja lähtuma põhimõttest, et ära tee kunagi teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Seepärast olen püüdnud olla nii seaduskuulekas kui võimalik.

Muidugi ma tean, mis ehitusäris ümberringi toimub. Ausas konkurentsis on ehitusturul tõesti raske püsima jääda, aga seda enam tuleb olla leidlik ja leida oma nišš. Praegu olen spetsialiseerunud viimistlustöödele. 2008. aastal oli mul ametis üle 40 maalri, nüüdseks on jäänud 7. Olen investeerinud tehnikasse ja seadmetesse ning need inimesed teevad ära sama mahu.

Väikese ettevõtte jaoks on kõige keerulisem asi tagada oma töötajatele stabiilselt tööd. Ei ole kogu aeg suuri objekte siin Ida-Virumaal võtta ja osal töötajatel on väikesed lapsed, nad ei saa ka mujal Eestis tööl käia.

Ma oma firmaga hangetel üldjuhul ei osale. Paljud suuremad ehitusfirmad leiavad  mu ise üles. Nad teavad meie käekirja, seda, milleks me suutelised oleme.

Hangetel tahab tellija, kelleks sageli on riik või omavalitsus, saada kõige odavamat hinda. Ehitajad teavad, et mingist piirist tuleb odavus kas siis praagi, maksmata maksude või kellelegi võlgu jäämisega. Kuidas te praegu mõnes mõttes mõlemal toolil olles sellist dilemmat lahendaksite?

Olen kahe käega selle poolt, kuidas maksuamet võitleb praegu nii käibemaksupettustega kui nõuab töötajate registreerimist. See puhastab õhku ja kitsendab musta turgu. Teistele võlgu jäänud petturite avalikustamine on samuti vajalik.

Ehituses kehtivad paraku karmid džungliseadused, kus tuleb ise olla juriidiliselt tark ja hoiduda sellistele lepingutele alla kirjutamisest, mis võivad pärast su firma kõrist kinni pigistada. Peab ise oskama korrektselt fikseerida ka kogu ehitusprotsessi. Kui tööde aktid ja koosolekute protokollid on korralikult tehtud, siis on võimalik ellu jääda.

Kas teie oma firma on ka valusaid õppetunde saanud, kuidas tehtud töö eest ongi raha tulemata jäänud?

2008. aastal, kui õhupall läks lõhki, saime ühe peatöötvõtja pankroti tõttu päris korraliku kahjumi.

Kuidas sellest välja tulite? Tollel ajal tuli järjest uudiseid infarktiga lõpetanud noortest firmaomanikest. Teie ehitusfirma püsib elus juba 17 aastat jutti, mis on selles valdkonnas Eestis üsnagi märkimisväärne saavutus. 

Ma tean küllalt ettevõtjaid, kes elavad selliseid asju väga raskelt üle, hakkavad veel rohkem tööle ja teevad oma tervisele häda. Mina toimetan rahulikult ja tervisele tuleb see kasuks, nagu ka aktiivne liikumine. Ettevõte annab mulle piisavalt leiba laua peale.  Aga samas  ma austan ja imetlen ka neid ettevõtjaid, kes saavad edukalt hakkama korraga mitme suure ettevõttega.

Muidugi on see valus löök, kui teenitud raha jääb tulemata. Aga ega siis ka ei jää midagi muud üle, kui tuleb tõele otsa vaadata ja rääkida nii oma töötajatega kui maksuametiga, kes kõik omakorda ootavad minu käest raha.

Kuidas jagate end vallavalitsuse kõrge ametniku töö ja oma firma juhtimise vahel ning kas siin pole huvide konflikti ohtu?

Ma töötan vallavalitsuse osalise kohaga. See oligi üks mu tingimustest tööleasumisel, et jõuaksin silma peal hoida ka oma ettevõtte tegemistel. Hoian neid eri korvides.

Kas vallavalitsusse tulemisel oli määrav ka see, et olete nüüd rohkem toimetamas oma kodutalus Rajakülas Mäetaguse vallas?

Elu on olnud keeruline ja veeretas mind Tallinna lähedale Harku valda ning pere elab veel seal. Eks mind hoiabki Ida-Virumaal kodutalu. Bioloogiline kell tiksub ja kodukohta ma ei jäta ning püüan jõudumööda seda korrastada, et seal oma pensionipõlv meeldivalt mööda saata.

Võib ette kujutada olukorda, et teie  peaaegu üleaedne Rajakülast, mõnisada meetrit eemal elav  Jõhvi vallavanem Aivar Surva tuli ühel päeval värava juurde ja hõikas: "Urmas, tule mulle vallavalitsusse appi!" Aga päris nii vist ei olnud?

Pigem olin varem kokku puutunud tema venna Hirvo ja isa Jaaniga. Aivariga mul varem eriti palju isiklikke kontakte polnud. Rohkem hakkasime suhtlema alles sel aastal pärast ühe autosalongi avamist Jõhvis. Aivar arvas, et tal on minusugust inimest vaja. Mitmed korrad vestlesime, ma ikka ei tahtnud alguses nõus olla. Lõpuks siiski otsustasin tulla ja olen tagantjärele tänulik, et ta mind usaldas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles